Sööme sõnu: Kuumalaine tõi lihapalaviku

Foto: Üllar Priks / Sakala

Mul on mure. Olen viimasel ajal oma ahjupraadide ja grillribidega pere hulgas populaarsust kaotamas. Kõigepealt jäid ära ovatsioonid ja rõõmuhõiked, seejärel jäeti taldrikud tühjaks lakkumata. Nüüd oleme asjadega sealmaal, et laps pööritab silmi ja põgeneb oma tuppa ning koer teeskleb, et talle on alati meeldinud maitsetuid krõbinaid jõhverdada ja magustoiduks aiaservast pisut naati peale nosida.

Mis me siin räägime, endalgi on sära silmist kadunud. Ja üldse mitte sellepärast, et välja ei tuleks. Liha on ju liha ja selle rikkumiseks peab paneerimisel tõepoolest kruusa kasutama või lõket naftaga süütama.

Mõni päev tagasi nõutasin turult kilokese kenasti läbikasvanud sealiha. Tükeldasin selle hoolikalt kuubikuteks ja löristasin majapidamises leiduvast kraamist mõnusa marinaadi peale. Lõin lõpetuseks sõrme sisse ja maitsesin. No tõepoolest oli hea! Kui aga järgmisel õhtul liha vardasse ajasin ja süte kohale sättisin, tahtis sisikond hetkega välja tungida. Ei kannatanud seda mõnusat küpse liha lõhna.