Gildi naised annavad linnale keskaja hõngu

Bonifatiuse gildile elu sisse puhunud naised Monika Pill (vasakul) ja Ülle Priks tunnistavad, et õppida on veel palju. «Ega meie tea ettevõtlusest ja muust säärasest midagi, me oleme kõigest õmblejad!» rehmab Ülle Priks kelmikalt.

FOTO: Elmo Riig

Üle aasta on Viljandi vanalinnas külalisi oodanud Bonifatiuse gild. Paljudele on see omaseks saanud, ent leidub ka neid, kes ei tihka uksest sisse astuda ega meistreid töö juures segada.


Kui enamik inimesi tahaks meie nappi suve kasutada puhkamiseks, siis Bonifatiuse gildi perenaistel Ülle Priksil ja Monika Pillil on see kibe tööaeg, sest ringi liiguvad turistid. Tänavu on suuri gruppe naiste sõnul siiski vähevõitu. «Ei taha see masu kuidagi üle minna,» ohkab Ülle Priks.

Raske aeg heituma ei pane

«Kunagi mõtlesin ma, et nii tore oleks, kui oleks üks maja, milles on saal, kus saaks korraldada keskaegset pidu. Seltskonnal oleksid seljas hansarõivad, laual oleks selle ajastu toidud ja tantsitaks keskaegse muusika saatel,» jutustab Ülle Priks ning rõõmustab, et see unistus on nüüd täitunud.

Esialgu olid nad Monika Pilliga silma heitnud ühele Lossi tänava maja keldrile, kuid arvestades, mis mõõtmetesse on nende tegevus kasvanud, oleksid sealsed ruumid kitsaks jäänud. Pealegi oleks huvilistel olnud seda paika keeruline üles leida.

Kui naised olid esimest korda Väike-Turu tänaval asuvasse, rahvasuus kodanikumajaks kutsutavasse hoonesse sisse astunud, oli neil olnud selge: see ongi õige koht.

Monika Pilli ütlemist mööda selgus tegevuse käigus, et üht-teist on tarvis teha ka väljaspool plaane. «Näiteks ei tulnud meil algul pähegi, et majas peaks olema kauplus. Mõtlesime, et tulevad töökojad, kus käsitöölised toimetavad,» räägib ta.

Nüüd pole gildis mitte lihtsalt pood, vaid Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht, mis tõenäoliselt pretendeerib pikima nimega poe tiitlile.

«Eks me kõik ole siin natuke hullud ja otsime samasuguseid juurdegi,» märgib Ülle Priks.

Gildi esimesel sünnipäeval rõhutas linnavolikogu liige Tarmo Loodus oma kõnes, kuidas Viljandil on ikka vedanud, et siin sellised hullud tegutsevad. Säärasest sõnastusest keegi ei solvunud, sest see oli omamoodi kompliment.

«Ükski mõte ei ole utoopiline. Peabki hästi suurelt mõtlema, siis lähevad unistused ka täide,» usub Monika Pill.

Naised on oma jutu järgi täiesti ühel lainel: kui üks käib mõtte poole sõnaga välja ja nad sellest mõne aja pärast rääkima hakkavad, siis selgub, et teine on ideest innustust saanuna arendanud suured plaanid.

«Eks me vahel tõmba teineteisel hoogu maha ka,» poetab Monika Pill.

Nende lähim suuremat sorti ettevõtmine on Viljandi suve tippsündmuse pärimusmuusika festivali ajal gildi hoovis käsitöölaada korraldamine.

Möödunudaastane kogemus näitas, et paus kontsertide vahel lõi nende maja ja hoovi rahvast täis. «Kell kaks öösel müüsime veel sokke,» naerab Ülle Priks.

Enne festivali seisab aga ees põhjalik teavitustöö, et kummutada kaugemate külaliste arvamust, justkui oleks gild lahti vaid hansapäevade ja folgipeo ajal.
Oma järge ootab gildi naiste idee avada sügisel kohvik.

Kõigest õmblejad

Eluaeg õmblejana töötanud Monika Pill ja Ülle Priks on ühist vankrit vedanud sellest ajast, kui Leola teenindusmaja 1990. aastate algul hingusele läks ning neil tuli õpitud ametit pidada mitmes firmas. Viimaks rentisid nad koos endale ruumid Lossi tänaval ja tegutsesid seal ligi kümme aastat.

Ühel hetkel sai mõõt täis. «Tundsin, et lagi on käes. Sa võid ju küll nüansse leida, kuid töö on suures jaos ikka sama,» tunnistab Ülle Priks.

Täiesti uude maailma sattusid naised pärast seda, kui linnavalitsuse ametnik Ljudmila Nugis võttis neil nööbist kinni ja tegi ettepaneku eesseisvate hansapäevade puhuks midagi sobilikku, kas siis peakatte või kotikese meisterdada. Õmblejad võtsid ideest tuld, kuid mõte jäi soiku. Uuesti kerkis teema üles siis, kui hansalaadani oli ainult paar nädalat ja Ljudmila Nugis teatas, et on õmblustööga arvestanud.

«Mul on nii selgesti meeles, kuidas ma tulin linnavalitsusest töö juurde tagasi ja ütlesin Monikale, kes just aknaid pesi, et peame nüüd hansaasju tegema hakkama. Monika vastas mulle vaid, et «Tee, kui sa tahad!»,» naerab Ülle Priks.

Ometi läks nii, et mõlemad käisid asja muuseumis Lea Malingu käe all õppimas ja esimesed esemed said ka valmis. Praegu ütlevad nad kui ühest suust, et tegid neid rõõmuga.

«Lea on meid nii palju aidanud ja utsitanud. Ta on meile nagu kasuema,» kiidab Monika Pill.

Nüüd, mil naiste õmblusmasinate alt on välja vurisenud ligi sada hansakostüümi, on nad kõhklevale kliendile valmis eri variante pakkuma. Kes soovib midagi pidulikku, kellele passib lihtsamat sorti kehakate, kellele meeldib fantaasiarikkus...

Arvamuse, et tellijatele tähendab sõna «hansalik» lihtsat linast seelikut, lükkavad meistrid uppi. «Inimesed tahavad ikka pigem sulgi ja brokaati,» tõdeb Monika Pill.
Sedapuhku ei pea paika ka veendumus, et rätsepad ise on rõivasteta. Esimesed hansakostüümid, mille naised endale tegid, olid väga lihtsad.

«Maja avamise puhuks õmblesin endale oma arust uhke kleidi, kuid nüüd ma seda küll enam selga ei paneks — see tundub nii võlts. Kui kannan linast kleiti, tunnen end hästi,» kõneleb Monika Pill.

Eelmisel aastal valmisid laadakorraldajatele ühtemoodi rõivad, muidu on ikka iga komplekt oma nägu.

Kursused ja hansalaat

Olles oskusi ja kogemusi kõvasti juurde saanud, on Ülle Priks ja Monika Pill asjahuvilistele ka kursusi korraldanud. Nonde rõõm omavalmistatud kostüümist soojendab juhendajate südant.

«Eks see ole muidugi kallis lõbu — lõiked nõuavad ju palju riiet. Toona oli naistel terve elu peale paar-kolm kleiti, mis pidid selga mahtuma ka raseduse ajal. Ja eks voltide arv andnud aimu jõukusest,» nendib Ülle Priks, kelle üheks unistuseks on teha vähemalt üks täiskomplekt algusest, kangakudumisest peale, käsitsi.

Naistel on seljataga kahtede hansapäevade korraldamine. Mõlemal korral on aga vihm ettevõtmisele oma pitseri vajutanud ja see on hinge kripeldama jäänud.
«Rahvusvahelised hansapäevad on tulekul, see tekitab küll kõhedust. Nägime tänavu Pärnus, et rahvahulk on meeletu. Enne ei olnud sellest ettekujutust,» räägib Monika Pill.

Perekond toetab

Kui töö ja hobi kokku saavad, on tulemuseks elustiil ning seda tuleb perekonnaga sobitada. Niisugust tööd, nagu on Monika Pillil ja Ülle Priksil, pole võimalik teha kellast kellani. Vahel haarab see endale ka nädalavahetused ning lisa tuleb võtta öötundidest.

«Minu seitsmeaastane tütar kasvabki siinsamas gildis ja käib meiega laatadel kaasas. Talle on see kõik väga põnev,» muheleb Monika Pill.

Ülle Priksi perega on teistmoodi lood: tütar elab Inglismaal, poeg lõpetas eelmisel aastal gümnaasiumi ja läks Soome õppima ning abikaasa elab seitsmendat aastat Soomes. «See tähendab, et ma võin gildis ka elada,» muigab ta. «Pere on tüdinud minu gildijuttudest, kuid on ometi väga toetav. Näiteks meie kodulehe tegi minu poeg.»

Monika Pillil aitavad igapäevarütmist kõrvale astuda võrkpallitreeningud ning Ülle Priks üritab nii tihti kui võimalik sõita üle lahe mehe juurde.

«Usu, et just niisugune elu on õige, annavad selles kahtlemise korral tagasi need inimesed, kes siin käivad ja siit meeldiva kogemusega lahkuvad. Samuti kolleegid, kellega iga päev koos töötame. Mul on alati nii hea meel, kui keegi meie majas saab tellimuse või suudab midagi suurt maha müüa,» lausub Ülle Priks.

Tagasi üles