Kuninglikud õied toovad aeda vikerkaare

Pikalt on võimalik imetleda kaua ja rikkalikult õitsevat Siberi iirise sorti «Cambridge». Foto: Elmo Riig / Sakala

Koduaias Viljandis üle 50 iirisesordi kasvatav Veronika Ariva leiab, et neile pühendatud rohke töövaev tasub ennast hiljem kuhjaga ära.

Hobiaednik nendib, et juunikuus iiriste õitsemise ajal on rõõmu palju, sest iga õie juures on ohtralt jälgimist väärivaid nüansse. «Ega praegu aias eriti tööd teha saagi. Kogu aeg kulub imetlemisele,» sõnab ta naljaga pooleks.

Iiriseõied näevad päikese käes välja ühtmoodi, pilves ja vihmase ilmaga aga sootuks teistsugused.

Veronika Ariva toob näiteks sordi «Dark Mood», mille alumised lehed on longus ja õis väga tume. Nii panigi aretaja talle nime, mis sümboliseerib minnalaskmist ja depressiooni. «Pilves ilmaga võib ta tõepoolest tunduda sünge ja depressiivne, ent päikese käes sätendab rõõmsalt ning on hoopis teistsugune lill,» kirjeldab Ariva.

Oma aias ringi jalutades tutvustab lillekasvataja veel paljusid põneva nime ja hurmava õieiluga iirisesorte. ««Lady Ilse» sillerdab päikesevalguses hõbedaselt. Õis on hele, pilvitu taeva karva sinine,» jutustab naine. Järgmise sordi, «Sharkskini» kohta ütleb ta, et see on saanud nime õite hai nahka meenutava värvi järgi.

Arivade aias kasvavate iiriseõite värvipaletti kokku liites võiks saada tõelise vikerkaare: neid on seal violetsete, siniste, kollaste, roosade, valgete, punaste, mustjate ja mitmevärviliste suurte meeldivalt lõhnavate õitega.

Aednik ütleb, et teda on need lilled vaimustanud noorusest peale. «Esimene tõsisem kokkupuude iiristega oli aastakümnete eest, kui sattusin lehekuulutuse peale Tartusse ühe vanaproua juurde iirisepäevale. Tema astanguline aed oli neid imelisi lilli täis, suure osa oli ta saanud Venemaa kollektsionääridelt. Sealt soetasin oma esimesed sordinimedega iirised «Miss Indiana», «Lady Ilse» ja «Royal Coach». Maksin neli rubla tükist,» meenutab ta.

Hiljem on ta uusi sorte saanud botaanikaaiast ning teiste kollektsionääride ja sõpradega taimi vahetades.

Läinud suvel otsustas Veronika Ariva oma lõbuks teha ka veidi aretustööd. «Kui eri värvi ja suurusega õisi omavahel tolmeldada, võib saada täiesti uut moodi kujuga ja värvilahendusega isendeid. Küpsenud seemned külvasin sügisel maha ja juuni algul tärkasid pisikesed iirisehakatised. Nüüdseks on lapsukesed pikeeritud,» jutustab ta. «Esimesed õied puhkevad 2-3 aasta pärast, nii et tuleb varuda kannatust.»

«Tõenäoliselt tulevad õied kõigil taimedel erinevad ega pruugi olla ootuspärase välimusega, ent ikka on põnev näha, mis välja tuleb,» lisab ta.

Veronika Ariva sõnul pole iiris peps ning edeneb ja õitseb hästi tavalisel aiamullal. Liigne väetamine paneb pigem lehemassi vohama ja õisi jääb napimaks. Tõsi, kompostmuld risoomide vahel tuleb kasuks. Õige aeg iirist väetada on juuli keskel, et soodustada õiepungade arengut. Need moodustuvad kohe pärast õitsemist.
Rammutamiseks sobib spetsiaalne vähese lämmastiku- ning suure kaaliumi- ja fosforisisaldusega sügisväetis.

Aednik nendib, et kergele mullale eelistavad iirised rasket ja neutraalset pinnast. Kindlasti ei tohiks kasutada turvast, sest see muudaks kasvukeskkonna liiga happeliseks.

Ariva rõhutab, et iirise istutamine käib sootuks teistmoodi kui muude lillede mahapanek. Tema suurt pauna meenutav risoom tuleks asetada maa peale ning juured, mis selle alt ämblikuna laiali jooksevad, vajutada maasse ja katta mullaga. Kui risoom panna mulla alla, läheb see mädanema ja taim võib hukkuda.

Et iirised oleksid terved ja kaunid, peab kasvatajal neile jaguma palju huvi ja armastust, sest tublisti tööd nõudev lill hakkab õitsema alles aasta või kaks pärast istutamist. Veronika Ariva kinnitab aga, et töö ja ootamine tasuvad ennast kuhjaga ära, sest tulemus on vapustav.

Aedniku nõuannet mööda ei tasu algajal kasvatajal kõige uuemaid sorte taga ajada, sest need on kallid ega pruugi Eestis edeneda. «Eelistada võiks vanemaid sorte, mis meie oludes kenasti vastu peavad. Neid saab laatadelt, aednikelt ja lillepäevadelt,» soovitab ta. «Kindlasti tasub osta turult õiega taimi, siis saab valida endale meelepärase värvi. Iiris on elujõuline lill ja läheb ka kesksuvel hästi kasvama.»

Nagu igal lillel, on iiriselgi kahjureid ja haigusi, millega tuleb võidelda. Haigustest peab Ariva üheks ohtlikumaks juuremädanikku, mis iseäranis aplalt levib vihmase suvega. «Kui selle avastad, tuleks haige osa kohe ära lõigata ning nuga desinfitseerida, et vältida teiste taimede nakatumist. Kärbitud iirist võiks päikese käes kuivatada ja lõikekohale panna söepuru. Siis on kindel, et haigus edasi ei lähe,» õpetab ta.

Ariva soovitab veel ära näpistada iiriseõied, mis on õitsemise lõpetanud. «Mina käin igal hommikul aias ringi ja esimese asjana korjan need ära. Nii ei kuluta taim energiat seemnete moodustamisele, vaid saab kogu jõu hoida sellele, et järgmisel aastal taas lopsakalt õide puhkeda,» räägib ta.

Veronika Ariva rõhutab, et lilled on elusolendid, kes vajavad armastust ja imetlust. «Nad on edevad ja tunnevad ära, kui nendest tõsiselt hoolitakse. Kui lilli vaadata ja imetleda, siis uskuge või mitte: nad lähevad uhkust täis ning muutuvad aina suuremaks ja ilusamaks,» lausub ta.

Ariva meenutab, et ostis kord Türi laadalt nartsissi. Esimestel aastatel see ei õitsenud, kuid kui viimaks õide puhkes, oli sedavõrd ilus, et imetleja oli suurema osa päevast käpakil õie kõrval maas. «Õis muudkui paisus ja paisus. Lõpuks taipasin, et see oli minu imetlus, mis ta nii suureks ja vägevaks kasvatas,» jutustab ta.