Reede hommikupoolikul valis Ugala rahvas 23 poisi ja tüdruku seast välja julgemad ja lustlikumad, kes hakkavad sügisel Karlssoni kõrval Väikevennana seiklema.
Ugala rahvas vaatas Väikevendi üle
15. juuni 2010, 16:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala ootas sügisel esietenduvasse lastelavastusse «Väikevend ja Karlsson katuselt» Väikevenna osatäitjaks 7—10-aastasi poisse ja tüdrukuid, kellel jätkub esinemisjulgust ja mängulusti. Armastatud loo toob lavale Kalju Komissarov. Väikevennaks soovijad pidid esitamiseks ette valmistama luuletuse, anekdoodi ja laulu.
Väikevenna kandidaate oli igast Viljandimaa nurgast ning kaugema kandi rahvas oli kohale sõitnud Tallinnast, Põlvamaalt, Türilt ja Imaverest. Kui kandideerijad olid kogunenud ja ankeedid täidetud, kutsus Kalju Komissarov näitlejahakatised suurde saali lavale. Vanemad ja muud pöidlahoidjad jäeti ukse taha hingevärinal ootama.
Hääl kostku rõduni
Et esinemispalavikku maha võtta, päris lavastaja lastelt vanust ning seda, mitmenda klassi keegi on lõpetanud ja ega mõni äkki koguni abielus ole. Vastuseks lapsed vaid kihistasid.
«Teeme nüüd siia suure ringi,» jätkas Komissarov. «Jätke üksteisega vahet ka, et te poleks koos nagu lambakari, ja hakkame võimlema!»
Klaveri taga võttis istet Ugala muusikajuht Peeter Konovalov, kes hakkas mängima reibast pala. Korralduse peale pidid lapsed muusika taktis keksima ja hiilima. «Kui on paus, siis keegi ei liiguta — järsku on kuskil nõiamoor peidus!» manitses lavastaja. Kamp tardus seepeale ja lasi silmadel vilkalt üle lava ja tooliridade käia.
Võimlemise lõpuks tegid poisid ja tüdrukud lavastaja juhendamisel väikseid ja suuri käteringe. Seejärel jagati rühm pooleks: poisid jäid lavale ja tüdrukud võtsid koha sisse saalis, et hakata katsetajaid jälgima.
«Nii, nüüd mängime seda mängu, et rõdule oleks ka kuulda, kui te luuletust loete!» juhendas Kalju Komissarov. Seda palvet pidi lavastaja kordama veel mitmel puhul, sest pahatihti kippusid luuleread või anekdoodi puänt sabapidi lavakardinatesse takerduma. Mis parata — nii lava kui saal on suured.
Andri Suga esitas ilmekalt luuletuse pika päkapiku elust ja tegemistest ning anekdoodi piimast, mis köögis hapuks läks. Kalju Komissarovis päris poisilt, ega tema omapärase käheda hääle põhjus ole kipitavas kurgus. Andri kinnitas, et ta ei ole külma saanud, tema hääl ongi selline.
Teistest jupivõrra lühem Keido Kessel teatas rõõmsalt ja silmade särades, et luuletus läks meelest ära. See-eest anekdoot oli tal peas ning julge jutustamine kutsus saalisistujate hulgas esile naerupahvaku.
Luuletus arvutist
Kalju Komissarov uuris mitmelt lapselt, kuidas nad said Väikevenna valimisest teada, kust leidsid luuletuse või naljaloo ning kellega koos nad etteastet harjutasid. Nii mitmestki vastusest selgus, et abimehed info ja esitatava materjali leidmiseks olid olnud arvuti ja internet.
Kui poisid olid etteastetega ühele poole saanud, pistis teatrirahvas pead kokku, arutas kuuldu-nähtu üle veidi ning valis 15 poisist seitse järgmisesse vooru. Väljajäämine tõi kaasa ka lohutamatut kurbust ja pisaraidki. Üks poiss aga uuris Indrek Sammulilt semulikult, millal selline pidu jälle tuleb. Teatrijuhil ei peaks muud üle jääma kui rõõmu tunda, kui rollipüüdmise katsed lastele nii vahvaks kujunesid, et suisa peo mõõtmed välja andsid.
Viimaks oli kord lavale pääseda ka tüdrukutel. Anelle Suviste ilmestas oma luuletust sellega, et oli sõnadele lisanud liigutused.
«Kas sa need liigutused mõtlesid ise välja? Ja harjutasid peegli ees?» tundis Kalju Komissarov huvi. Anelle jaatas seepeale.
Haldi Välimäe luges pika luuletuse s-tähest, kes oli kaduma läinud. «Ma osalesin selle luuletusega Tapal Ellen Niidu võistlusel ja sain essa koha!» täpsustas Haldi ja teatas seejärel: «Mul on tegelikult kaks anekdooti!» Mõistagi sai ta voli esitada mõlemad naljad.
Ankeeti vaadates tahtis Kalju Komissarov teada, miks lapse elu küll nii keeruline olema peab: ta elab Imaveres, kuid koolis käib Paides. «Aga muidu ma ei saaks ju muusikakoolis käia,» selgitas Haldi.
Mitu koosseisu
Viimaks said potentsiaalsed Väikevennad võimaluse esitada laulu. Vahva oli see, et katsete ajal ei kõlanud mitte ükski luuletus, anekdoot ega laul mitu korda.
Kalju Komissarov koos Indrek Sammuli ja Peeter Konovaloviga otsustas, et augustikuus hakkavad Väikevenna rolliga tööle Haldi Välimäe, Keido Kessel, Ingo Reiljan ja Richard Särk.
Väikevenna klassivenna Kristeri rolli pakuti Andri Sugale ja Sander Pettaile. Väikevenna klassiõeks Gunillaks võivad saada Liisa-Maria Komissarov, Grete Rahnel ja Anelle Suviste.
Nagu lavastaja täpsustas, peab laste puhul olema igaks juhuks varuks mitu koosseisu. «Eks me hakka augustis vaikselt mängima ja üksteisega harjuma,» rääkis Komissarov.
«Sõbrad, raamat tuleb teil uuesti läbi lugeda, et lugu oleks selge, aga ärge seda pähe õppima küll hakake!» pani ta lastele südamele.
Indrek Sammul selgitas lapsevanematele töökorda ja muretses kaugemalt pärit laste pärast — üks väljavalitutest on pärit Tallinnast ja teine Imaverest.
«Selles, et lapsed tööga hakkama ei saa, ma ei kahtlegi, kuid põhiraskus langeb ju vanematele,» lausus Sammul.
Mõistagi tahtsid asjaosalised teada, kes astub üles Karlssonina. «Karlssonit mängib minu õpilane Alo Kurvits, kes laulab väga hästi ja on fantastiline tantsija,» kiitis Komissarov.
«Väikevend ja Karlsson katuselt» esietendub Ugala suures saalis 23. oktoobril.