Väikelinn teeb haruldase kingituse

Andres Uibo nautimas Suure-Jaani muusikapidu koos suurte džässifestivalide korraldaja Anne Ermiga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eestile võimsaid muusikuid kinkinud Suure-Jaani peab kolmeteistkümnendat korda muusikafestivali ja selle kava pakub palju põnevat.

Muusikapeo kunstiline juht, Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor, organist Andres Uibo, tänavu on orel Suure-Jaani festivalil eriti suure au sees.

Orel on Suure-Jaanis kogu aeg au sees olnud — see on juba kolmteist aastat festivali põhipill.

Pidasin silmas seda, et tänavune interpreetide võistlus korraldatakse organistidele. Ka ühe lõunatunni sisustate teie orelit tutvustades.

Seda küll. Konkursil osaleb 15 muusikut. Meil on kaks vanuseklassi: kuni 18- ja kuni 35-aastased. Ettevõtmine on rahvusvaheline: peale Keila, Narva, Tallinna ja Pärnu tuleb muusikuid ka Moskvast ja Peterburist.

Kas võitjad saavad lisaks aule näiteks esinemisvõimalusi?

Kindlasti. Esimene konkurss oli meil lauljatele, selle võitis Teele Jõks. Tema ei vaja enam tutvustamist. Pärast konkurssi sai ta võimaluse anda Tallinna raekojas sooloõhtu ja mujalgi esineda. Kui muusik märgib biograafias ära, et ta on võitnud meie festivali konkursi, on see Eestist kaugemalgi kõva sõna.

Kui te küsite, mis võimalusi me pakume organistidele, siis kõigepealt tuleb vaadata  nende taset. Mina žüriis ei ole, sest kaasa teevad ka minu õpilased — oleme võtnud põhimõtte, et ükski muusik, kelle õpilased osalevad, hindajate hulgas ei ole, sest paratamatult muutub inimene sel puhul erapoolikuks.

Orelikonkursi žüriid juhib Urmas Taniloo, peale tema hindavad mängijaid Piret Aidulo ja flötist Neeme Punder, kes vaatab asjale teistsuguse pilguga.
Loomulikult ma pabistan ja hoian oma õpilastele pöialt.

Oma lõunatunnile pillide kuninga oreliga ootate publikut Suure-Jaani kiriku orelirõdule. Sinna vist kuigi palju rahvast ei mahu.

Mahub ikka ja ma loodan, et tuleb rohkesti huvilisi. Kui olen Tallinnas samasuguseid tutvustusi teinud, on kuulajaid hästi arvukalt olnud ja plaanitud kolmveerand tundi on veninud ikka rohkem kui tunni pikkuseks — küsimusi on palju. Iga päev inimesi rõdule oreli lähedale ju ei lasta. Üritan ka pilli hinge lahti rääkida ja keerulisi asju lihtsaks seletada.

Sel festivalil mängite orelit ka öökontserdil Kõpu kirikus, aga edasi küsin teiste kontsertide kohta. Mida te esile tõstate?
Kõige suurem asi on see, et Suure-Jaani, kus elab umbes 1200 inimest, teeb kingituse Tallinnale ja läheb sinna sümfooniakontserdiga. Vabaduse väljaku maa-aluses parklas pole veel keegi kontserti korraldanud. See on umbes sama hull ettevõtmine nagu öine sookontsert.

Sookontserdi kohta on öeldud, et see on ekstreemne. Mina leian, et kõik, mis toimub ruumides ja asfaldil, on ekstreemne. Looduses on kõik puhas: linnulaul, puud, vesi... Inimesed olid terved, kui nad sõid vaid puhtaid metsaande. Siis aga hakati tegema näiteks pohlamaitselisi jooke ja muud ersatsi.

Muusika looduses on ehtsad pohlad, muusika kontserdisaalis aga vaid pohlamaitseline jook.

Huvitav tundub Vene ülimadalate meeshäälte basso profundo’de kontsert.

Madalamaid meeshääli maailmas ei ole. Need mehed on Siberi looduslauljad. Basso profundo’d kasvavadki ainult Siberis. Elupaik on suure mõjuga: vene karakter on bariton, Itaalias jälle on palju häid tenoreid.

Kahtlemata on väga huvitavad Erkki-Sven Tüüri autoritund ning sellele järgnev õhtune Tallinna kammerorkestri kontsert, kus kõlavad lisaks Tüürile tema õpetaja Jaan Räätsa, samuti Villem Kapi ja Johann Sebastian Bachi teosed.

Loomulikult jõuab Suure-Jaanigi see põnev sümfooniakontsert, mis kõlab Tallinnas maa all.

Huvitav on Robert Annuse lavastatud etendus «Chopin, Georges Sand ja koreograafia», mis on pühendatud suure helilooja 200. sünniaastapäevale ning kuhu on põimitud tema traagiline armastus omapärase naiskirjaniku Georges Sandi vastu. Selles etenduses teeb kaasa noor Itaalia pianist Francesco Attesti, kes on mänginud suurte ja tuntud orkestritega.

Vahva on muusikaakadeemia ooperistuudio kontsertetendus, mille lavastas Taivo Toomast, kes teeb stuudios lavastajana väljapaistvat ja head tööd. Põnev on Suure-Jaani õigeusu kirikus tulev kontsert «Ida ja Lääs», kus esinevad koos Orthodox Singers ja Vox Clamantis. Meditatsioonikontserdil Suure-Jaani kirikus mängivad Hele-Riin Uib ja Aleksandra Anstal aga löökpille, millest enamikku me pole varem kuulnudki.

Festival leiab järjest uusi esinemispaiku.

Tõepoolest: kontserdid on Kõpu kirikus, Mart Saare majamuuseumis ja Vändra kirikus.

Kultuuriinimesed on hakanud endale Suure-Jaani kanti suvekodusid ostma. Kanakülas on muusikateadlase Priit Kuuse suvetalu. Seal kõlab tänavu ka üks festivalikontsert. Esinevad Priit Kuuse tütred Kirsti ja Klarika, kes ammusest ajast on teada «Entel-Tentelist» ning nüüd on tunnustatud muusikud, kuigi Eestist kaugemal.

Mida te seoses festivaliga veel ütlete?

On tore ja südantliigutav, et peetakse meeles neid, kelle pärast me sinna tuleme. Kummardame Mart Saare, Kappide ja Köleri ees ning avaldame neile tänu.

Veel on hea uudis see, et meie festival on arvatud järgmisel aastal Euroopa kultuuripealinna Tallinna programmi.
 

Festivali programmiga saab tutvuda ürituse kodulehel.