/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2014/02/04/2796166t1h02dc.jpg)
«Wanad Sakalalased oliwad oma wahvuse poolest kuulsad, nende priiuse armastamine oli lõpmata ja nemad wõitlesivad selle priiuse eest wiimase were tilgani. Iga Eesti mees wõib nende eeswanemate peale uhke olla. Kui meie nüüd oma uuele ajalehele Sakala nime oleme annud, siis oleme tahtnud sellega tunnistada, et ka meie jäädawas kindmauses walguse teed tahame kõndida ja wiimase elu pilguni ikka õigluse eest wõidelda.»
Nii kirjutas Carl Robert Jakobson Sakala esimese numbri avasõnas. Nende 136 aasta jooksul, mis homme selle ilmumisest mööda saavad, on maailm pööraselt muutunud. Ka ajakirjandus on arenenud võrreldamatult professionaalsemaks: lisandunud on uued tehnoloogilised platvormid, lehemehed ei sõida enam toimetusse hobusega ja me ei kasuta sõna «kindmaus». Valguse teed kõndida ja õigluse eest võidelda tahame aga täna täpselt sama moodi kui Jakobson 136 aasta eest. Kuidas see meil õnnestub, otsustab lugeja leht lehe ja lugu loo haaval.