/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2010/06/04/379913t1h790b.jpg)
Dokumentidel ja intervjuudel põhinev raamat «Mehed, kes jõllitavad kitsesid» lubab valgustada militarismi ja esoteerika kummalist sümbioosi üsna põhjalikult ega peta — seda ta tõepoolest teeb.
Salajased reeglid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb tunnistada, et hakkasin Briti ajakirjaniku Jon Ronsoni teost lugema kui fantaasiarikast ning absurdihuumorit pakkuvat mängulist fiktsiooni. Raamatu esimese neljandiku lõpul hakkas aga kriipima karvane kahtlus, et äkki see ongi tõepoolest dokumentaalkirjandus.
Võtsin lahti interneti otsingumootori ning hakkasin teose tegelasi sinna sisse toksima. Ja nad ongi olemas! Loomulikult on autor nendega suhteliselt vabalt ümber käinud, kuid kõigi eelduste kohaselt on selles humoorikas raamatus realismi rohkem kui fantaasiat. Selle tõdemuse peale võivad muidugi paljud esmapilgul koomilised detailid võtta hoopis ähvardavad mõõtmed.
Pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide armee on Vietnami sõjast häbiga naasnud, tuleb ühel mehel pähe tohutu potentsiaaliga idee luua eriüksus, millesse kuuluvad eliitsõdurid oskaksid vajaduse korral minna läbi seinte, lugeda vaenlase mõtteid, pilguga tappa või meeltevälise kogemuse abiga toast lahkumata näha, mis toimub suvalises universumi paigas. Kui uskuda Ronsonit, langes see idee viljakale pinnasele. Ning miks mitte teda uskuda? Sõgedus on sageli nakkav. Ja ühte superriiki peavadki kaitsma supersõdurid.
Sõdurid-superspioonid sattusid muidugi halenaljakatesse situatsioonidesse. Et neid polnud ametlikult olemas, ei saanud nad ka armee kohvinormi ja sellest tekkisid suured raskused. Ühtlasi hakkasid mõned neist pisitasa hulluks minema. Nii näiteks asus major Ed Dames sõjaväeliste ülesannete kõrval jälgima Loch Nessi koletist. Peagi tegi ta kindlaks, et tegu on dinosauruse vaimuga.
Ühendriikide valitsuse niinimetatud mustast eelarvest rahastatakse tundlikke ja hämaraid asju. Kui avalikkus neist kuuleks, arvataks, et valitsejad on kaotanud viimse aruraasu. 2004. aastal paljastas ajutrust GlobalSecurity, et George W. Bushi valitsus oli suunanud mustale arvele ümmarguselt kolmkümmend miljardit dollarit jumal teab milleks!
Nagu Ronson kõveralt muiates avastab, hautakse välja totraid plaane, mida tahetaks järele proovida ja mis tunduvad naljakad ainult seni, kuni keegi neid tõesti ellu viima hakkab. Ja võite kindlad olla, et keegi hakkab ikka.
Ronson tõdeb, et isegi kõige lennukama fantaasiaga vandenõuteoreetikud pole mõelnud stsenaariumile, kuidas eriüksuslaste eliitrühm püüab salamisi läbi seina minna ning pilguga kitsesid tappa.