Külma talve eest Kariibi mere äärde kalu lugema

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Siim Maaten sööb enda korjatud ja puhastatud kookospähklit.

FOTO: Kaisa Roover

Mullu Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja eriala lõpetanud ning telesarjas «Naabriplika» külajoodiku kehastajana tuntust kogunud Siim Maaten pages külma talve eest Kesk-Ameerikasse kalu loendama.

Vabatahtlikud sukeldujad elavad sellistes bangalotes.

FOTO: Kaisa Roover

Siim Maaten Kariibi mere ääres vana paadisilla jäänustel.

FOTO: Kaisa Roover

Siim Maaten veetis kuus nädalat vabatahtliku sukeldujana Kariibi mere ääres Belize’is.

FOTO: Sakala

Viljandi linnavolikogu esimehelt Randel Läntsilt laenatud seljakotiga on ta praeguseks Ameerika kaudu Austraaliasse jõudnud.

«See kott kaalub koos sisuga 20-21 kilo – täpselt piiri peal, et lennukisse mahtuda,» kiitis Maaten Läntsi matkakotti.

«Eks ma planeerinud seda reisi juba natuke enne teatrikooli – auto oli ainult veel jäänud maha müüa –, aga siis võeti kooli vastu ja pidin rännaku edasi lükkama,» jutustas Maaten ja luges ette oma senised peatuskohad: Soome, Türgi, Argentina, Brasiilia, Belize, Hawaii ja Austraalia.

«Ma tahtsin kas või üks aasta oma elus talve mitte näha,» selgitas ta. Pikki talvi keset metsa asuvas kodus 12–14-kraadises toas ärgata hakkas tema sõnul tüütuks muutuma.

Seni on reis kulgenud planeeritud rada pidi. Kõige kauem, kuus nädalat, on Maaten veetnud Belize’is, töötades Kariibi mere ääres vabatahtliku sukeldujana.

Sukeldumise tunne

«Algul mõtlesin minna Punasele merele: kaks nädalat muudkui sukeldud ja elad paadis. Oleks olnud küll odavam, aga mitte meeletult odavam kui elada kuus nädalat Belize’is ja sellest neli sukeldujana töötada.»

Siim Maaten rääkis, et kui turistile proovib giid ikka täie raha eest show’d teha ja veealust elu ärritada, siis seda tööd tehes saab rahulikult

uurida, mis asja need kalad seal omaette ajavad. Just nii talle meeldibki.

«Sukeldumise tunne on võib-olla kõige lähedasem lendamisele: ise oma kopsudega otsustad, kui kõrgele sa põhjast tõused. Hingad välja, laskud sügavamale, hingad sisse, tõused kõrgemale – see tekitabki lendamise tunde.»

Mida rohkem ta sukeldus, seda enam hakkas ta märkama, mis vee all toimub. «Metsikus looduses ei lase ükski teine elusolend sind nii lähedale kui kalad või korallid,» ütles ta.

Sellepärast Maaten vabatahtliku sukelduja töö valiski: saab vee all olla ja kalu vaadata ning nii kolm-neli korda päevas.

Kariibi meres jookseb mööda Belize’i rannikut tuhande kilomeetri pikkune Mesoameerika vallrahu, mis on läänepoolkera suurim. Et kalandust ja turismi vajalikul määral piirata, on Belize’i võimu kalandusosakond palganud Briti mittetulundusühingu Blue Ventures korallrahu elu ja tervist jälgima. Seda Maaten Belize’is sukeldudes tegigi.

«Põhimõtteliselt pidime üles tähendama nii kalade kui korallide liigirikkust,» selgitas ta. «Lihtsalt öeldes ujusime vee all ringi ja lugesime kalu.»

Maaten elas Bacalar Chico sukeldumiskeskuses, mis on lähimast asustatud punktist kümmekonna kilomeetri kaugusel. Sinna ei vii ühtki auto- ega kõnniteed, sinna pääseb ainult üle vee.

«Kõige lähemal oli üks mees, kes valvas mingisugust ehituskrunti. Sai ka metsa kaudu joosta, läbi usside ja sisalike, aga põhimõtteliselt käidi igal pool ikkagi paadiga,» rääkis ta.

Sukelduja argipäev

Vabatahtliku sukelduja tavaline päev Belize’i vallrahu rannikul nägi välja järgmine. Äratus oli kell viis hommikul ning sellele järgnes ööga randa kogunenud adru ja muu prahi kokkuriisumine. «See sodihunnik, mis sinna koguneb, on üllatavalt suur. Seal on kõike nukupeadest kingadeni, plastpudeleid ja -purke, kilekottidest rääkimata. Kunagi Filipiinidel leidsin sellest sodist endale rahakoti, mida kasutan seniajani.»

Koristamisele järgnes esimene sukeldumine kella kuuest ning Mehhiko stiilis hommikusöök. «Tortiljad ja munad, kana, makaronid või riis seal juures. Selline süsivesikuterikas dieet.»

Edasine päevakava nägi ette veel kaks sukeldumist, lõunasöögi ja neljanda sukeldumise. Siis hakkas juba hämarduma. Kella kuuesele õhtusöögile järgnes järgmise päeva kava tutvustus ja varasemate ekspeditsioonide jooksul kogutud andmete arvutisse sisestamine. Õhtul kella üheksa paiku mindi bangalosse magama.

«Seal oli kaks nari, neli voodikohta, oma pistik, mida sai kasutada nii kaua, kuni elektrivoolu oli, ning ühine duširuum. Joodi vihmavett. Kui sadas, siis nii, et vett kogunes meeletul hulgal. Kordagi ei olnud muret, et vesi hakkaks otsa saama,» rääkis Maaten elutingimustest. Kõik hädavajalik oli tema sõnul olemas, aga midagi ülearu ka ei olnud. «Minu silmis oli see kuurort. Ma ei vahetaks seda spaa vastu mererannas, kus on kari idioote, kes midagi nõuavad.»

Viidikas või Peipsi tint

Kolm korda päevas sukeldumas käia tähendas tublit füüsilist koormust. «Seal oli üks Inglismaalt pärit doktor, kelle füüsis nelja nädalaga silmanähtavalt paranes: selg läks sirgemaks ja kõht väiksemaks,» meenutas Siim Maaten.

Lisaks pidid sukeldujad tihti teste tehes oma teadmisi tõestama. «Et sa ei kirjutaks, et nägid viidikat või Peipsi tinti,» selgitas ta.

Omamoodi põnevad tegelased olid rannalkõndijad, kes kondasid mööda rannikut üles ja alla ning otsisid kaldale uhutud narkootikume. Selles piirkonnas liigub nimelt palju narkopaate ning aeg-ajalt võib neist midagi vette pudeneda ja ka kaldale jõuda.

«Meile öeldi, et kui me mõnda niisugust kotti silmame, tuleb sellest kiiresti võimalikult kaugele joosta. Kui keegi näeb sind koos sellega, oled oht tema rikkusele ja suure tõenäosusega võidakse su elu kallale kippuda. Meist kümne kilomeetri kaugusel oli ühe jõugu ja politseinike tulevahetus,» jutustas Maaten.

Belize’i kogemus läks maksma umbes 2500 eurot ja tema kinnitust mööda ei olnud see summa tuulde visatud. «Üks asi on isiklik kogemus, teine  see, milleks raha tegelikult kulus. Ma tegutsesin ikkagi selle nimel, et sealne keskkond säiliks. Ma sain sukelduda sellises piirkonnas, kuhu turiste veel ei lubata.»

Praeguseks on Maaten veetnud juba peaaegu kuu Austraalias, taskus edasijõudnud sukelduja tunnistus, ja võib loota, et tal avaneb võimalus näha ka maailma suurimat korallrahu.

Kaks kuud võttis Maaten siinsest puidufirmast puhkust, kuid on praegu Austraalias uuesti puiduostu ja -müügiga ametis. Tema teatrihuvi pole aga kaugeltki kadunud. Nii otsib ta Austraalias ka näitleja- ja lavastajatööd. «Ühe performance’i olen saanud juba kaasa teha, see oli päris vahva,» sõnas ta. Kodumaale naaseb Maaten suvel, et saada osa oma sõbra ja sõbranna pulmapeost.

Tagasi üles