Härrad krooksuvad preilidele serenaadi

FOTO: Maarja Möldre

Ühel hiljutisel päikselisel päeval võttis tiigi servas viisi üles valjuhäälne konnakoor. Rohelised isandad pungitasid uhkelt oma kõlapõisi ning nende kaugele kostev kaanon andis preilidele märku: aeg on tulla!

Soojadel maikuu päevadel võib tiigivees näha tõelist konnasuppi.

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

FOTO: Maarja Möldre

Konn tiigis.

FOTO: Maarja Möldre / Sakala

Kui muidu on tiigikonnad üsna ettevaatlikud, siis nüüd istusid nad kambakesi kaldaäärses vees ja peegeldasid oma kollakasrohelistelt selgadelt päiksevalgust. Neid vaadates tekkis mõte, et ilmselt on just niisugune kujutluspilt, mida näeb valge-toonekurg üht korralikku konnasuppi igatsedes.

Pulmaperioodi algul ei jää aga krooksuvatel härrastel muud üle kui oma eluga riskida, sest ainult nõnda saavad nad end emastele nähtavaks ja kuuldavaks teha. Rohelised kaunitarid lähevad ju ikka sellesse veekogusse, kust kostab tugevam kutse. Ning kooris laulavad isased seepärast, et nii kostab nende hääl kaugemale.

Kui siis konnapreili tiiki jõuab, algab suur krabamine, sest see, kes emase esimesena kätte saab, võidab õiguse temaga paarituda. Rivaalid pole üksteise suhtes sugugi nii rahumeelsed, kui nad tiigivees näivad.

Kipuvad kähmlema

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teaduri Riinu Rannapi sõnul on roheliste konnade krooksumisel veel teinegi eesmärk: sellega annavad isased teada oma piirkonnast.

«Rohelised konnad jagavad veekogu territooriumideks ning kui üks isane teisele liiga ligidale tuleb, lähevad nad kaklema,» selgitas ta. «Teistel konnadel sellist agressiivsust ei ole. Näiteks kärnkonnade puhul võib juhtuda, et ühed isased istuvad vaikselt suurte lauljate juures ja kui emasloom tuleb, üritavad nad teda ise haarata.»

Rohelistel konnadel tuleb kähmlusi ette üsna sagedasti, sest vahel krahmavad lauluhoos härrad emase pähe ka mõnda naiselikumat isast.
«Et kudemiseks sobilikke päevi ei ole just palju, haaravad isased huupi kõike, mis neile lähedusse satub,» rääkis Rannap. «Sellest, et ette on sattunud vale objekt, annavad konnad märku spetsiaalse häälitsuse, lühikese ja kõlava vilega.»

Rohelised konnad on Eesti konnadest ainsad, kel paisub laulu ajal pea külgedel kaks mullisarnast välimist häälepõit. Et laulu löövad üksnes isased, siis nende õrnematel liigikaaslastel see instrument puudub.

Koguvad päikese käes jõudu

Riinu Rannapi jutu järgi on rohelised konnad kõige hilisemad, kes kevadel Eestis oma pulmi peavad. Selleks et need lõuna poolt meile levinud kahepaiksed sigima hakkaksid, peab veetemperatuur tõusma ligi 16 plusskraadini.

«Kahepaiksed on ju kõigusoojased, mis tähendab, et nad ise oma kehatemperatuuri ei reguleeri, vaid saavad eluks vajaliku energia ümbritsevast keskkonnast,» kõneles Rannap. «Selleks et olla hästi aktiivne, kõvasti laulda ja märgata emaseid, on neil vaja soojust.»

Nii peesitavadki konnapoisid päikselisel päeval taimelehtede peal ja veepinnal. Kui sigimise kõrgaeg kätte jõuab, võivad nad aga laulda nii päeval kui öösel, tehes ainult vastu hommikut väikese puhkepausi.

Roheliste konnade pulmalaul algab harilikult mai keskel. Tänu hiljutisele soojalainele võib seda praegu juba kõikjalt looduses kuulda.

«Tänavune pikaldane ja külm kevad on tinginud selle, et kõik konnaliigid koevad suhteliselt lähestikku,» lisas Riinu Rannap. «Tavaliselt on rohu- ja rabakonn mai alguseks juba ära kudenud, kuid sel aastal laulsid rabakonnad alles paar nädalat tagasi.»

Armurõõm on üürike

Roheliste konnade pulmapidu kestab vähemalt mai lõpuni.
Kui isasloom on laulu peale kohale rutanud emase kinni krabanud ja talle selga roninud, algab viljastamine. Konnade puhul toimub see kehaväliselt: emane koeb vette marja ja isane katab selle seemnevedelikuga.

Emane tiigikonn kinnitab oma kudukämbud veetaimede vahele ja külge, kus need soojas kaldavees iseseisvalt edasi arenevad. Peatselt sibavad selles kohas ringi juba tillukesed mustad kullesed.

Armurõõme nautinud konnapaari kooselu ja vanemlikud mured lõpevad kohe pärast kudemist. Emane suundub tiigist eemale toituma ning isane lööb jälle lahti laulu, et leida endale uus paariline. Temal jätkub krooksumislusti nii kauaks, kuni leidub sigimisalteid konnapiigasid.

Kui ühtegi emast enam nähtavale ei ilmu, panevad laulumehed lõpuks pillid kotti. Järgmine kontsert tuleb aasta pärast, siis, kui isased taas oma sünniveekogusse kogunevad ja emastele serenaadi krooksuma hakkavad.

Tagasi üles