Riigimets mühiseb Ants Londi terviseks

Kui metsakuivenduse projekteerija Ants Lond ATV ostis, siis ta ei osanud arvatagi, et neljarattaveoline nii hea ja talle väga vajalik sõiduk on. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Abja-Paluoja metsasel Kivi tänaval rohelise maja ette jõudnu muheleb tahes-tahtmata, sest silt ukse kohal annab teada: «Riigimets mühiseb Ants Londi terviseks.»

Kellanupu vajutamise järel tuleb uksele seesama Ants Lond, elurõõmus ja pealtnäha täie tervise juures olev mees.

«Tõsi, olen elu jooksul kõik Eesti vahtkonnad läbi käinud, mõned ka teist või kolmandat ringi,» ütleb ta ning lisab, et riigimetsa majandamise keskusel on kombeks anda selliseid silte austamise märgina, tänukirja asemel.

Ants Lond oli metalse sildi koduukse kohale saanud 70. sünnipäevaks. Selle aasta juunikuus tähistab ta juba 75 aasta juubelit.

Laiksaares, Toosikõnnul ja Kunda kandis

Raplamaal Käru asula ligidal paiknevas Toosikõnnu puhkekeskuses käis Ants Lond taas paar päeva tagasi: sõitis lõuna paiku Käru valla metsade vahele, vaatas oma silmaga tehtu üle, sest ta on sealse metsakuivendusala järelevalveinsener, ning õhtul enne pimeduse saabumist oli Abja-Paluojal tagasi.
«Päevad on nüüd pikad, jõuab palju,» sõnab ta.

Toosikõnnu peremees Priit Piilmann tahab oma metsast teha turismiobjekti:  tõmmata kraavid sisse ja rajada teed ning kõige lõpuks ehitada aia ümber ja tuua rahvale vaatamiseks loomad. Praegu on peremehel käsil 300 hektari suuruse ala kuivendamine.

Kolme-nelja aasta pärast loodab Toosikõnnu teha põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti kaudu saadava raha abiga korda pool tuhat hektarit metsamaad. Abja-Paluojalt käiva spetsialisti kohus on jälgida, et kõik kulgeks projekti järgi.

Seekordse Toosikõnnu-käigu ajal piisas järelevalvajal tavalisest sõiduautost, kuid tihtipeale haagib ta sellele taha käru, millel istub hea abiline ATV.

«Kui ma neljarattaveolise ostsin, siis ma ei arvanudki, et see nii hea ja mulle väga  vajalik masin on,» räägib eluaegne kuivendusprojektide koostaja. «Kümme kilomeetrit mööda märga metsa astuda on tõsine töö, sellega jõuan vaevata igale poole.»

Oma metsamasinaga on ta ka kraavi uppunud. Aga kust leida äparduse korral abilisi? Praegu on tal iga kell vints sõiduki ninaosast võtta.

Laiksaare teise ringi kuivendustööde kohta on Ants Lond koostanud paksu mapi nii nagu kõigi eelmistegi kohta. 1560 hektari suurusel pinnal on vaja raiuda võsa ja kohati lõigata metsa, kaevata 85 kilomeetrit kraavi ja uuendada 71 truupi.

Kohustuste hulka käib ka kopratammide lõhkumine. Juba selle kuu lõpul läheb objekt riigihankesse ja seejärel asub platsi tegija.

Metsateede rekonstrueerimine on Laiksaares planeeritavate tööde teine etapp.
«Mul tööpuudust pole,» lausub Ants Lond.

Pärnumaal Audrus ootab rekonstrueerimist 3000-hektariline kuivendusobjekt. Võrumaal Väimelas seisab ootel töö 300-hektarilisel pinnal ja tagataskus on Kunda — see ala on projekteerijal veel üle vaatamata.

Praegu näeb Eestis harva päris uut metsakuivendusobjekti, enamasti uuendatakse ikka vanu. Hea mets on Eestis alati au sees olnud — kraave kaevati juba sajand tagasi ja veelgi varem, kui ainus tööriist oli labidas.

Taastusprojekt algab arhiivist. Vene ajal olid plaanid küll salajased ja kaardid teadlikult valed, kuid abiks on need ikkagi, eriti reljeefi kohta tehtud. Järgneb töö kohapeal: pinnase uuring, loodimine ja ülemõõtmine. Kraavide tihedus sõltuvalt  metsa kasvukohatüübist on 130—250 meetrit. Teid planeeritakse meie tava kohaselt 1,2 kilomeetrit 100 hektari kohta.

Ants Lond alustab päeva tavaliselt kella nelja-viie ajal ja lõpetab koos päikseringiga. Vahepealsel ajal lubab ta endale võimalust mööda ka puhkust.

Kui ta viiskümmend aastat tagasi alustas, olid põhilised metsas müttamine ja joonestamine. Tänapäeval tehakse suur osa tööd arvuti taga. Metsas peab projekteerija aga päris palju aega veetma, sest oma silm on kuningas. Sealgi on lankidel sobiva sõiduki kõrvale siginenud teisi häid abilisi, näiteks väikefirmale hirmkallis GPS-aparaat, mille Ants Lond äsja endale muretses.

Algus oli Siberis

Ants Lond oli kolmeteistkümnene, kui Karksi-Nuia lähedal asunud Koogemetsa tallu saabusid keset ööd võõrad, kes sundisid pere äkitselt kodu maha jätma ja kiirustades kokku pandud kompsudega Siberi-teele asuma. Neid oli koos vanavanematega  üheksa, sealhulgas õeke, kes oli vaid natuke üle aasta vana.
«1941. aasta 14. juuni küüditamisest pääses Koogemetsa rahvas sellega, et sulane oli asjast teada saanud ega hoidnud sõnumit endale,» meenutab Ants Lond suurtaludega arvete õiendamist. Märtsiküüditamise aegu aga ei iitsatanud keegi. «Nii suure perega olnukski raske küüditajate eest kõrvale hoida.»

Londid sattusid ühte Novosibirski oblasti Tšanõ rajooni sovhoosi ning 13-aastasest sai põllutööline. Teha tuli kõike, ka sellist tööd, millele jõud peale ei hakanud. Üks vastikumaid ülesandeid oli heinavedu härgadega. Just nende tuimade loomade pärast: nad liigutasid end ainult venekeelsete roppude sõnade peale, sest aimasid käskija järgmist käiku hanguvarre või ükskõik mis raske asjaga.

Suure hobuse- või lehmakarjaga stepiväljadel oli hoopis lihtsam ja mis kõige tähtsam, seal sai lugeda. Eesti poisile oli vene keele lugemise oskus kuidagi lihtsalt kätte tulnud. Seitsmenda klassi lõpetas ta kaugõppijana ja seejärel läks Tšanõ töölisnoorte õhtukooli.

Järgmine samm oli Krasnojarski metsainstituut ning see osutuski sissejuhatuseks tegevusele, mis võttis Ants Londil aastakümneteks mõlemad käed, mõistuse ja südame. Tema süda ja ühtlasi elutöö ongi laantesse ning neid tükeldavatesse sihtidesse, teedesse ja kraavidesse jäänud ning seal müttab ta meelsasti edasi.

See tee ei tulnud kergelt kätte. 1958. aastal vabastati ta asumiselt, kuid passi löödi kitsendus: Eesti NSV-s elamisõiguseta. Siiski tuli ta kodukohta. Seljataha jäid kaks aastat Krasnojarski kõrgkooli ja paar suve metsakorraldusliku ekspeditsiooniga Jenissei-äärses taigas.

Toona lahutas Nuia kandi noormeest uuest küüditamisest vaid ööpäev. Õnneks head inimesed aitasid.

Ants Lond läks Tartusse metsandust õppima. Lõpetamise järel pidi temast saama metsaülem ja valida oli kaks kohta. Ent ta maandus hoopis Põllumajandusprojektis, kus hakkas maaparandusprojekte joonistama, olles kogu aeg nii-öelda lennus.

Maaparandusprojektis tõusis ta osakonnajuhataja seisusse. Ta oli nii kõrgel ametiredelil ainus, kes tegi seda tööd parteituna — igal pool ei hinnatudki spetsialiste parteilisuse järgi.

Oma maja ehitamiseni Abja-Paluoja ääreossa jõudis pealinlane alles Eesti riigi tulekul. Siis oli tal kaks võimalust: kas jääda pensionile või siirduda arvutimaailma ja hakata tööle uut moodi. Ta valis teise tee ning asutas ühtlasi oma ettevõtte, osaühingu Laanekraav.

Praegu tegutseb Ants Londi käe all kolm noort meest, kes ametit õpivad.
«Vähemalt kolm-neli aastat peab õppima, enne kui võib iseseisvalt tööd teha,» nendib ta. «Projekteerimisel tehtud vead maksavad metsas kätte.»

Ants Lond nimetab vahtkondi, kuhu ta kõige rohkem jälgi on jätnud. Ent vahtkondi endid pole enam ammuilma nagu oma umbes poole tuhande hektari suurust piirkonda läbilõhki tundvaid metsavahtegi. Metskonda kuulus kaheksa kuni kümme vahtkonda. Praegu moodustab terve Viljandimaa üheainsa metskonna.

Metsakorraldust on kõvasti muudetud. Projekteerija praegust korda ei laida, kuid ta näeb üht ümberkorralduste suurt viga: peremees viidi metsast kaugele. Ametnikud tegelevad oma kitsa alaga ning mugavduvad metsakaugeks käsutäitjaks ja -andjaks.

Sage laantes liikuja on kogenud, kui harva näeb seal metsameest. Too on istutatud kontoritoolile ja autorooli. On pime juhus, kui ta vargale satub.