Vaba mõte: Jää jäägu järvele

Hans Väre Foto: Elmo Riig / Sakala

Ehkki soojematel talvepäevadel on mu varbad vahetevahel märjaks saanud ja külmadel olen pidanud kõnniteedel kooberdades tasakaalu hoidmiseks tegema hüppeid, mis toonuks Jevgeni Pljuštšenkole kindla olümpiakulla, poleks ma selle üle võib-olla pikemalt mõtisklenud. Aga kui üks välismaalane teise järel minult küsis, miks on Eestis tänavad talviti alalõpmata löga või jääkonarustega kaetud, jõudis ka minu külmunud varvastest peaajusse, et ega see vist tõesti päris normaalne ole.

Millegipärast on nii, et meiega sarnases kliimas asuvad Helsingi, Stockholm ja Chicago suudavad kesklinna kõnniteed kenasti puhtad hoida, meie omade kohta võib aga vaid öelda, et need on läbitavad. Ja ma ei pea silmas lumetormijärgset aega ega elurajoone või neid kohti, kus kõnniteed sama hästi kui pole. Ma räägin tavalisest päevast meie linnade peatänavatel.

Külmade saabudes alustavad kogu Eesti teehoolduse eest vastutavad ametnikud mantrat, et kui tahta paremat tulemust, peab selle jaoks rohkem raha leidma, aga seda linna- või riigieelarve välja ei kannata.