Muinasjutud ei ole meie ümbert kadunud

Raamatu koostajad Kärri Toomeos-Orglaan, Mari Kaasik ja Risto Järv tegid valiku ligi 6000 Eesti rahvaluule arhiivis leiduva imemuinasjutu seast. Foto: Sille Annuk

Eesti rahvaluule arhiivis leidub ligi 6000 käsikirjalist imemuinasjuttu ning esinduslik osa nendest on nüüd jõudnud ehedal kujul ja ilustamata kõvade kaante vahele.

Kopsakas raamat «Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud» juhatab sisse teadusliku väljaandeseeria «Monumenta Estoniae Antiquae» uue sarja. Esimesest köitest leiab ka hea hulga Viljandimaalt üleskirjutatud muinasjutte.

Üks raamatu koostajaid, Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv on veendunud, et muinasjutud ei ole meie ümbert kuhugi kadunud. Muinasjutuainest võib kohata peaaegu kõikjal: filmides, kujutavas kunstis, reklaamides, koomiksites, anekdootides, lõbustusparkides ja mujalgi.

Risto Järv, raamatul «Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud» näikse poelettidel üsna hästi läinud olevat. Kuigi seal leiduvad lood on pigem täiskasvanutele mõeldud, on näiteks ka minu pojad neist vaimustuses.

Seda on küll hea kuulda, et raamat ka lastele meeldib. Ta on ju veel üsna värske ja tagasisidet, eriti just lastelt, pole kuigi palju tulnud. Täiskasvanutele on ta küll meeldinud.

Lood on seal suhteliselt verised ja ka muidu karmilt ütlevad, need on esitatud ehedalt ja ilustamata. Raamatut koostades mõtlesime valiku peale väga tõsiselt. Ütlen aga ikka, et need lood on mu enda lastelt head vastukaja leidnud. Ja et tegelikult on veel palju hirmsamaid muinasjutte.

Seda antoloogiat on koostatud erakordselt kaua. Asja üks pool on see, kui kaua sina oma kaaslastega valiku kallal vaeva nägid. Teisalt on rahvaluule arhiivis leiduvaid lugusid üles tähendatud enam kui saja aasta vältel. Vanemate juttude vanuseks on pakutud lausa tuhatkond aastat.

Muinasjuttude terviksüžeedena kirjapanekud pärinevad alles keskajast, ent muidugi aimub detailidest esivanemate ammune maailm ja peegeldub iidne usundiline taust.

Tänapäeval peetakse muinasjutte üldjuhul lastefolkloori osaks, omal ajal olid need pigem täiskasvanute pärusmaa.

Olid küll. Mu enda välitööd Setumaal on näidanud, et seal veel mäletatakse aegu, kui muinasjutte kogunesid vestma ja kuulama nii täiskasvanud kui lapsed.

Varem käisidki koos peamiselt noored ja muinasjutud olid nende küpseks kasvamise lood. Siis hakkas asi muutuma ning need said rohkem laste lõbustusteks või õhtusteks juttudeks pereringis.

Nii et muinasjutud olid täiesti praktilise väärtusega elamisõpetus.

Jah. Mulle on alati meeldinud see, et nad ei lajata sulle otse sõnumit või käsku. Sa pead lugu mõttega kuulama või lugema. Alles siis selgub, millised toimimismustrid võiksid inimesel olla.

Muinasjutud rõhutavad elulisi tarkusi, mis jutustamis­ühiskonda üleval hoiavad. Seepärast muutuvadki need koos ühiskonnaga. Tänapäeva muinasjutud on kohandatud tänapäeva oludele. Kui tulevad uued detailid, põimitakse need juttu sisse. Ilmselt mõjub hea muinasjutt tänapäeval siis, kui jutustaja oskab vana mustrit praeguse eluga ühendada.

Kas praegu leidub muinasjuttudele üldse kohta?

Uurijana olen ehk pisut naiivne, aga minule küll tundub, et neid kuulavad nii lapsed kui täiskasvanud. Koostöö jutuvestja Piret Pääriga on näidanud, et muinasjutt kõnetab ka «suuri» — muidugi kui sa seda hästi räägid.

Üldjuhul on muinasjutud mustvalged: hea on hea ja paha paha, pooltoone eriti ei kohta.

(Muigab.) See on nagu ajakirjandus: et hästi mõjuks, peab värve lisama. Ja mitte ainult musta ja valget, vaid ikka kõiki kirkaid värve. Kahvatusel kohta pole.

Muinasjutt on üles ehitatud vastanditele ja tänu sellele ta ilmselt mõjubki.

Oma lastele kõnealuse raamatu lugusid jutustades olen küll kõhelnud, kas ikka öelda välja, kuidas vastane neljaks kisti. Noorele kuulajale pole see aga probleem, kui seda kontekstist välja ei rebi. Kui oled jutu pildikeelt algusest peale oma silmade ees hoidnud, sobituvad niisugused seigad ilusasti sinna mustvalgesse maailma.

Muinasjuttudes leiduv vägivald on tänapäeva inimesele ehk tõesti kohati liig, samas on see paljuski tollase ühiskonna peegeldus.

Kui vaadata tänapäevaseid filme, näeb ka seal meeletult vägivalda. Näeb niisuguseid asju, mille kohta keegi ei arvagi, et need tegelikult toimuda saavad. Muinasjuttude puhul on samuti. Kuigi eks vägivalda olnud omal ajal märksa rohkem ja see võis inimeste argipäeva sekkuda kergemini kui tänapäeval.

Mulle meenus üks setu muinasjutt, kus möllasid kaks Ivani ja Starõi Sukin Sõn, kes jagasid maid mitmepealise vanasitaga. See on üks vahva lugu. Aga kohe tekib küsimus, kuidas ometi nii raju ja silmatorkavalt psühhedeelne jutt sündida sai.

(Naerab.) Eks ta selline jutustaja õhtune fantaasia ole.

Jutustamiseks oligi ju õhtune aeg. Nii et muinasjutt on lugu, mida räägitakse ööpäeva piiri peal olles. Lugu, kus saavad võimalikuks igasugused asjad.

Aja jooksul lugusid lihviti. Iga uue rääkimisega sai jutustaja teada, mis töötab ja mis mitte. Nii loksusid lood paika ja alles jäid just need detailid, mis mõjusid. Kui midagi juurde põimiti, siis peeti ikka silmas, kas see kuulajaid kõnetab.

Iga jutustaja muudab loos midagi aja jooksul, kuid on ka asju, mis jäävad.

Olen alati imetlenud seda, et sõna kestab märksa kauem kui enamik ehitisi, vähemalt Eestis.

See on huvitav võrdlus. Sõna võib aga ka kaduda. Eks selliste raamatute mõte olegi ju anda rahvale tagasi seda, mis on kord arhiivi kogudes kadumisest päästetud.

Oled ka ise tihti välitöödel käinud. Kas ikka on veel, mida koguda?

On ikka. Meie ekspeditsioonide raskuspunkt pole küll tänapäeva argikeskkonnas — näiteks Setumaalt kogusime just vanemat pärimust —, aga edukalt saab koguda ka meie kaasaja jutte.

Millegipärast on levinud arvamus, et folkloor on midagi vana ja tänapäeval seda enam pole.

Kahju, et niisugune arvamus püsib. Tänapäeval püüavad folkloristid koguda ikka ka seda, mis meid igal hetkel saadab. Tartu ülikoolis on mul kursus «Eesti rahvajutt», kus tudengid peavad koguma nii-öelda argielujutte. Kui algul tundub see kõigile hirmutavana, siis hiljem selgub, et siin pole midagi rasket. Need jutud, mida me iga päev enda ja oma tuttavate juhtumistest räägime, võivadki olla juba traditsioonilise süžeega või siis on mälestus muutunud pärimuseks. Meie elu on täidetud pärimusega.

On väidetud, et Eesti rahvaluulevaru on maailmas üks suuremaid.

Tänapäeva elektroonilises maailmas on ehk üht-teist muutunud, sest lugusid koguvad ju kõik ja neid on lihtne talletada.

Siinkohal teengi üleskutse, et kui rahvaluule arhiiv, Eesti Rahva Muuseum või muu mäluasutus mingil teemal taas kogumiskutse esitab, tasub ikka aidata arhiivi varusid täiendada. Jakob Hurda rahvaluulekogu saigi nii väärtuslikuks just seepärast, et sinna saadeti asju kõikjalt Eestist.

Seni ikka veel oleme arhiivimaterjalidelt esimeste seas.

Seda on küll tore kuulda.

See on tore jah.