Paalalinn — põllule ehitatud linnaosa, kus eramutega aedlinn kohtub kortermajadega

Vaade üle Valuoja Paalalinna uutele kortermajadele 1960. aastatel. Foto: Olev Malini erakogu

Viljandi tähistas kaks aastat tagasi pidulikult oma 725. aastapäeva. Tema ühel osal Paalalinnal on aga turjal napilt 80 aastat.

Nii mõnigi meist suhtub üleolevalt inimestesse, kes endale kodu põllule ehitavad. Kui paljud aga on mõelnud, et ka Paalalinn rajati kunagi lagedale põllule?

Igaüks võib selles ise veenduda, kui vaatab Viljandi muuseumi käsutuses olevaid 1926. aastal tehtud aerofotosid. Neil on praeguse Paalalinna koha peal alles tühi väli.

Hulk uusi tänavanimesid

Paalalinna kui linnaosa ajalugu saab jälgima hakata 1930. aastatest alates.
Et Viljandi arenes kiiresti ja üha rohkem inimesi kolis maalt siia, hakkas linnavõim kavandama uusi elurajoone. Aastail 1929—1933 täiendas arhitekt Anton Soans enda koostatud «Viljandi Linna Ehitusplaani», mis haaras kõik linna piirides olevad maad. Ühtlasi planeeris ta Uueveskiga sarnanevat radiaalse tänavavõrguga aedlinna Valuoja orust lääne poole. Seda teamegi praegu Paalalinnana.

Tähtis kuupäev on 1929. aasta 25. september, mil Viljandi volikogu pani nime kõigile Paalalinna kavandatud tänavatele. Nõnda tekkis kolm temaatilist tänavagruppi.

Paala teest Kantreküla poole jäävatele tänavatele pandi põllundusteemalised nimed, nagu Külvi ja Künni. Nende keskele jäi Näituse väljak, kus kavatseti hakata korraldama põllumajandusnäitusi. (Kas seal kunagi ka mõne näituseni jõuti, selle kohta ei õnnestunud ühtegi fakti leida.)

Teisele poole Paala teed anti tänavanimed ilmakaarte järgi. Kõige uuem, põhjapoolsem osa Paalalinnast pidi aga tänavanimed saama eesti rahvakalendri tähtpäevade järgi. Nagu me praegu teame, sai sellest plaanist teoks vaid kaks kolmandikku.

Alus praegusele tänavavõrgustikule

1930. aastast pärineval Viljandi plaanil võime näha juba praeguse Paalalinna moodi tänavavõrgustikku. Lääne tänavast lõuna poole jäävad tänavad on seal märgitud pideva joonega, põhjapoolsed aga punktiiriga, mis tähendab, et need eksisteerisid siis veel vaid ideetasandil.

Hoogsalt hakkas Paalalinn tolle planeeringu järgi kasvama alles 1930. aastate keskel. Eelkõige arenesid Kantreküla-poolsed tänavad, nagu Künni, Lõuna, Väike-Kaare, Paala tee ja Valuoja puiestee.

Talumeeste uus kodu

Majandusaastal 1936/1937 oli jutuks juba Valuoja puiestee ja Lõuna tänava sillutamine ja väljatoomine Paala teele. 1937. aasta 8. oktoobri «Sakalast» võib aga lugeda, kuidas kiirelt areneva Paalalinna majaomanikud soovivad paremat ühendust linnaga (uut jalgteed Lõuna ja Leola tänava vahele) ja uusi välivalgustuse punkte.

«Mis puutub wäliwalgustuse punktide awamisse, siis on see selles piirkonnas eriti põhjendatud, kuna pimedal ajal sääl liigub ümber põhjakihti kuuluwat elementi.»

1937. aastal anti Paalalinnas välja mitukümmend ehituskrunti, millest paljud läksid maalt pärit talumeestele. Üldse planeeriti selles linnaosas krunte välja jagada kõvasti üle saja.

Et sealne ehitustegevus ei muutuks vormiliselt kaootiliseks ja püsiks mingi stiililine ühtsus, otsustati 1937. aasta novembris, et edaspidi lubatakse Paala teel, Künni tänaval ja Suur-Kaare tänaval kuni Vene tänavani püstitada ainult ühekorruselisi mansardkorruse ja terava katusega maju ehk siis selliseid, nagu oli varasematelgi aastatel Paala tee äärde ehitatud.

Seevastu Väike-Kaare tänavale, Valuoja puiesteele ning Edela, Kagu ja Lääne tänavale lubati ehitada ainult «kahekordseid lampkatustega kastmaju, seega umbes samasuguseid, nagu neid juba mõned üle Waluoja mäe otsa on ehitatud».

Paljudele selline piirang ei meeldinud. «Miks peab uuelt ehitajalt tingimata nõudma, et tema ehitaks ühekordse mansardkorraga puumaja, kui ta suudab ja tahab ehitada hoopis suuremat hoonet?» küsiti «Sakalas». Pealegi peeti Paala tee äärseid maju koledaks. Rahva seas kutsuti seda kanti Küünidekülaks.
Praegu Paalalinnas ringi liikudes võib aga näha, et kõnealune piirang jäi kehtima.

Paalalinna areng jätkus. 1938. aasta eelarves oli kirjas juba Väike-Kaare, Kagu, Edela ja Külvi tänava ning Valuoja puiestee sillutamine. 1939. aasta suvel müüdi mitu nende tänavate krunti majaomanikele päriseks. Samal aastal arutleti «Sakalas», et Paalalinna rahvas vajaks kesklinna ja vaksali vahelisel bussiliinil peatust Paala tee otsa juurde.

Teine maailmasõda ja riigikorra vahetumine katkestasid mõneks ajaks Paalalinna arengu. Põhjapoolne osa sellest oli valmis saanud tükati. Praegu seal ringi liikudes võib märgata üksikuid sõjaeelseid maju. Kuid mõneti üllataval kombel jätkati pärast sõda sealt, kus enne pooleli oli jäetud.

Linnaosa tänavavõrgustik jäi üldjoontes samaks, põhinedes kahel kaarel, mille vahele jäid ühendustänavad. Tõsi, Väike-Kaare jäi plaanitust lühemaks, saades otsa Lääne tänavaga ristudes. Samas tekkis mõnisada meetrit eemale Kesk-Kaare tänav.

1940. aastate lõpust hakkasid Paalalinna tänavate äärde taas kerkima individuaalelamud. Need olid küll väiksemad kui nende eelkäijad, kuid kandsid endas paljuski sama hõngu — arhitektid olid ju samad. Nii ei pruugi praegu Paalalinnas jalutav inimene arugi saada, milline maja on ehitatud enne ja milline pärast sõda.

Kortermajad Eesti Projektist

Rahvaarvu kasvades pandi Paalalinna käima bussiliin, mille ametlik nimetus oli Paala tee — Väikemõisa.

Peagi hakkas kiiresti arenema ka kortermajade ehitus. 1960. aastate algul kerkis Valuoja oru äärde silikaadist neljakorruselisi maju, mida rahvasuus hakati ehitusbuumi algataja, tollase Nõukogude Liidu juhi Nikita Hruštšovi järgi kutsuma hruštšovkadeks.

Tegelikult polnud Nikita Hruštšovil nende majadega kuigi palju pistmist: idee rajada väikeste korteritega tööliselamuid pärines Euroopast, konkreetne tüüpprojekt oli aga välja töötatud Eesti Projektis. Nii et tõelised «hruštšovkad» Viljandisse ei jõudnudki.

1963. aastal alustati tollase 5. keskkooli, praeguse Paalalinna gümnaasiumi ehitamist. Kaks aastat hiljem avati see internaatkoolina. 1966. aasta algul valmis linnaosa esimene lasteaed, mis praegu kannab Krõlli nime.

Suured kortermajad eramutest eraldi

Suure osa oma praegusest näost sai Paalalinn pärast seda, kui 1966. aastal tuli Viljandi rajooni peaarhitektiks Ülo Stöör. Just tema ametiajal ehitati sellesse linnaossa Suur-Kaare ja Kauge tänava ning Valuoja puiestee põhjapoolse osa kortermajad.

Stöör paigutas kõik korter­elamud juba valminud eramajadest teisele poole teed. Samuti kombineeris ta mitmekesisuse eesmärgil kolme- ja viiekorruselisi maju.
Majade suurus olenes palju ka sellest, kes ehituse tellis. Kui suuremad ettevõtted võisid endale lubada rööbastel sõitvat tornkraanat, millega sai rajada viiekorruselisi elamuid, siis väiksemad asutused pidid piirduma autokraana ja kolmekorruseliste majadega. Aastas valmis ligikaudu 100 korterit.

Veidi teistsugused, väiksemad kortermajad ning tolle aja kohta eksklusiivsed läbi kahe korruse ridaelamud ehitati mõni aeg hiljem Valuoja puiestee Kauge tänava poolsesse otsa.

1960. aastate lõpul valmis Paalalinnas Lääne tänava ääres kaks suurt teineteisega ühendatud korrusmaja. Et ehituses oli kasutatud punaseid telliseid ja majja sai endale korteri mitu parteibossi, hakati seda kooslust rahvasuus kohe Kremliks kutsuma.

Võsa asemele paisjärv

1970. aastal valmis Viljandi 2. keskkool ehk vene kool, kus aasta hiljem oli juba 900 õpilast.

Korrusmajad polnud sugugi ainsad, mille rajooniarhitekt Ülo Stöör paalalinlastele andis. Värskelt Viljandisse tulnud, sai ta endale ametikorteri ühte Kagu tänava äärsesse majja ning tema aknast avanes vaade võsastunud Valuoja orule. Talle see ei meeldinud ja 1967. aastal läks ta tollase täitevkomitee esimehe Oskar Ruustalu juurde jutuga, et vaja on teha paisjärv.

Juba 1967/1968. aasta talvel viisid maaparandusvalitsuse masinad oru turbast tühjaks ja järgmiseks suveks oli paisjärv vett täis.

Praegu ei kujutaks vist keegi Paalalinna ette selle veesilmata, mis on justkui kompensatsioon neile, kes ei saa elada Viljandi järve ääres.

1976. aastal lahkus Ülo Stöör rajooniarhitekti ametist. Ehkki enamik Paalalinna, nii nagu me seda praegu tunneme, oli selleks ajaks valmis, on mõni arhitektuuriline ja linnaplaneeringuline muudatus seal ka hiljem tehtud.

Ainult üks üheksakorruseline

1980. aastal ehitati Paala järve naabrusesse linnaosa esimene üheksakorruseline hoone. Kavas oli ehitada veel teinegi sama kõrge maja kohe naabrusesse, Valuoja puiestee, Heina tänava alguse ja Paala järve vahelisse kitsukesse kolmnurka, kuid õnneks jäi see mõte teoks tegemata.

1980. aastate algul hakati Suur-Kaare ja Kesk-Kaare tänava vahele ehitama kitsukeste kruntidega Rehe tänavat, autoriks arhitekt Kalvi Voolaid, kes projekteeris ka ridaelamud Kalvi tänavale.

Kui Teise maailmasõja eelses Viljandis oli kindlaks määratud, milliseid maju võib Paalalinnas ühele või teisele poole Paala teed ehitada, ja enamiku nõukogude ajast oli kontroll ehitusprojektide üle väga range, siis 1980. aastail toimus teatud vabanemine. Millised omanäolised majad tänu sellele valmisid, saab igaüks Rehe tänaval vaadata.

1985. aastal valmis Paalalinnas Viljandi esimene iseteenindusega kaubahall, millest hiljem sai Maksimarket. Linnaosas elas nii palju inimesi, et seda läbis kuus bussiliini.

Kui mõned eramajad ja ridaelamud välja jätta, siis pärast Eesti taasiseseisvumist pole Paalalinnas enam ehitustegevust olnud. Nagu kogu ülejäänud Viljandis, on 2010. aastaks Paalalinnas kõik tänavad tolmuvabad.