Eakas juubilarkoor hõiskas täiel rinnal

Kontserdi sissejuhatuseks kõlas Agnes Kure juhatusel laul, milles mainiti ära kõik ümbruskonna kohanimed ja piirkonnale kuulsust toonud heliloojad. Foto: Egon Valdaru

Pühapäeval Olustvere lossis antud juubelikontserdil pakkus segakoor Lehola kuulamismõnu nii nõudlikule muusikagurmaanile kui tavalisele laulusõbrale.

Kontserdil viibinud Viljandi Koidu koori dirigent Allar Jakobson ülistas Juhan Jürme «Rukkiräägu» esitust.

«Austan Lehola julgust laulda raskemaid tükke,» kiitis ka Suure-Jaani segakoori Ilmatar juht Riina Mankin.

Lehola endine liige Karin Abel tõdes, et juubelikontserdil «Rukkirääku» kuulates hüppas ta süda rõõmust ja kehal olid külmavärinad.

«Kui mina kooris laulsin, nägime selle õppimisega väga palju vaeva,» rääkis Abel.

Oma naudingu sai kontserdil kätte ka vähem haritud kõrv, sest kõlas filmist «Viimne reliikvia» tuttav Uno Naissoo «Mässajate laul». Eriti vahva oli asjaolu, et Paul-Eerik Rummo teksti oli pisut kohendatud.

Lusti ja väikseid vimkasid pakkus kontsert veel hulga.

Allar Jakobson tunnustas Leholat selle eest, et seal laulab arvukalt mehi. «See annab ilusa põhja ja värvi juurde,» selgitas ta.

Riina Mankini sõnutsi on kadestamisväärne, et Leholal on kolm dirigenti ja klaverimängija. «Sellist luksust ei saa endale lubada paljud koorid,» tõdes ta.

Külakosti olid juubilarile tooma tulnud Viljandi meeskoori Sakala lauljad. Lisaks isamaalistele lauludele ja kosjaloole kaikus nende suust: «Õnne soovime teil, Lehola rahvas!» ja kolm korda «Elagu!».

Juubelipeol istutati mõisa peavärava juurde umbes kümneaastane tugev tamm, mis oli toodud koori 1900. aastal asutanud Aleksander Pajuri kodutalust. Selle sidusid paeltega kolme tugivaia külge häälerühmade juhid, kastmisvett ulatasid kolm dirigenti.