Mees peab heast naljast lugu, aga rahvaarvu kiire kasv on tõde. 1983. aastal elas Dominikaanis 5,9 miljonit inimest ja praegu on neid seal üle 9,5 miljoni.
Põhjamaade rahvas ei kipu Dominikaani üksnes puhkust veetma, vaid ka elama. Frankfurdi kandist pärit sakslanna Cornell Trautmann peab Sosuas kohvikut.
«Vahepeal elasime Kanadas, kuid ka seal on külm,» lausub ta.
Šveitslane proua Clementine hakkas koos äripartneriga 1997. aastal Sosuas tühjale maale hotelli rajama. Nüüdseks on nad loonud klientidele väga head tingimused, sealhulgas iluaia.
Vaba demokraatlik riik
Teada on, et Kolumbus jõudis saare pinnale 1492. aastal Samaná kandis, arvates, et ta on Indias. Hispaanlased vallutasid saare idaosa 1496. aastal ja asutasid euroopaliku linna Santo Domingo, praeguse kolme miljoni elanikuga pealinna.
Vallutajad hävitasid kohaliku elanikkonna indiaanlased peaaegu täielikult ja tõid Aafrikast asemele orje. Praegune rahvastik on nende järeltulijad.
Ametlikel andmetel on 9,5 miljonist inimesest 75 protsenti mulatid ja 10 protsenti neegrid.
Dominikaani on oma valduses hoidnud peale hispaanlaste prantslased ja naabrid Haitilt ning viimati, aastatel 1965-1966, isegi Ameerika Ühendriigid. 1978. aastast alates on riik demokraatlikul teel. Seaduslik võim kuulub parlamendile, riigipea ja valitsusjuht on president Leonel Fernández Reyna.
Praegu seisavad ees parlamendivalimised. Valimiskampaania nagu ei erinekski meie omast.
Kandidaadid annavad teleris rahvale pühalikke vandeid ja nende pildid ripuvad postide otsas nii linnades kui suurte teede ääres. Need on enamasti heledama nahavärviga mehed ja ei ainsatki naist.
Hääletamiseks läheb alles maikuus.