Muutuv aeg toob kaasa uusi anekdoote

Naljast lugu pidav Erkki Kõlu oskab naerda ka iseenese üle. Foto: Liis Treimann

1. aprillil tähistatakse ülemaailmset naljapäeva. Viljandis on juba aastaid sel päeval peetud huumoripidu, kus kuulutatakse välja karikatuurivõistluse võitjad ja laval naerutab publikut hulk sõnameistreid.

Teiste seas astub rahva ette kohe-kohe 40. eluaastani jõudev Viljandi päritolu naljamees ja hiljuti kogumiku «10 000 uut anekdooti Erkki Kõlult» avaldanud Erkki Kõlu. «Sakala» vestles temaga loomulikult ei millestki muust kui naljast.

Erkki Kõlu, alustuseks sulle igivana küsimus: kust tulevad anekdoodid?

Anekdoot on üks rahvaluule vorme. Iga anekdoodi algmaterjaliks on mingi tegelikult aset leidnud sündmus. Inimene, kes seda sündmust nägi või selle läbi elas, räägib sellest oma sõbrale, sugulasele või tuttavale. Too jälle omakorda oma sõbrale, sugulasele või tuttavale. Lugu edasi rääkides jätab inimene ühest küljest ära ebaolulisi detaile, mis jutustuse käiku pidurdavad ja lisainfot ei anna, teisest küljest aga lisab sellele omapoolse nägemuse, liialdab ja moonutab seda, kuni esialgset sündmust, nii-öelda anekdoodi allikat, ei ole enam võimalik tuvastada või on see väga raske.

Esimene «10 000 anekdoodi» kogumik ilmus sul kümne aasta eest. Nüüd on jälle kaan­te vahel sama suur ports naljalugusid. Teeme lihtsa tehte ja saame teada, et selleks on vaja koguda ligikaudu 2,7 anekdooti päevas. Kust sa need saad? Kas tõlgid?

Uued anekdoodid lisanduvad minu kogusse tõesti peamiselt tõlkimise teel. Tavaline päevanorm on viis anekdooti. Tõlgin peamiselt vene keelest — Vene internetilehekülgedelt. Venemaa on suur riik ja venelased on väga anekdoodilembesed. On Vene saite, millesse iga tund lisandub 150—200 anekdooti. Loomulikult ei ole need kõik mulle uued, aga oma kohustuslikud viis olen seni alati kätte saanud.

Muidugi tuleb anekdoote ka Eestist. Peaaegu igas seltskonnas ja igal üritusel õnnestub kellelgi mulle mõni niisugune rääkida, mida ma varem kuulnud ei olnud. Nii et 20 000 anekdooti ei tähenda midagi — maailmas on mitu korda rohkem anekdoote, mida minu kogus veel ei ole.

Anekdoodi aluseks on mingi sündmus ja mingi hulk inimesi. Inimesi on Maal praegu üle kuue miljardi, sündmuste arv on lõpmatu, järelikult on ka anekdootide arv lõpmatu.

Mul on jäänud mulje, et vähemalt pooled niinimetatud uutest anekdootidest, mis ringi liiguvad, on ümber töötatud vanad. Brežnevi asju saab ju ikka hea tahtmise juures Ansipile või Savisaarele külge pookida.

Kui me vaatame kõiki anekdoote, siis on 50 protsenti väga suur liialdus. Kui peame silmas ainult poliitilisi anekdoote, siis mingi protsent ümbertehtud vanu muidugi ringi liigub, aga uusi tuleb päris palju peale.

Muide, ma arvan, et anekdoodikoguja ja humorist üldse peaks olema poliitiliselt neutraalne ega kuuluma ühessegi erakonda. Anekdoodid on rahva looming ja neid tuleb koguda sellisena, nagu need on, mitte omade jopede kohta käivad maha vaikida või need poliitiliste vastaste peale ümber teha.

Kas su uues kogumikus on kõik uue aja anekdoodid või on seal ka nõukaaegseid lugusid, mis miskipärast vanasse raamatusse ei sattunud?

Eks neid tõenäoliselt ikka ole, aga mitte eriti palju. Peamiselt on tegemist selliste nõukogudeaegsete anekdootidega, mis ei olnud aastaks 2000, kui valmis eelmise 10 000 materjal, minuni jõudnud. Aga enamik on tõepoolest niinimetatud uuema aja lood.

Millised tendentsid praegu anekdoodinduses valitsevad?

Peamine tendents on anekdootide tekkeprotsessi kiirenemine tänu infoedastuse  kiirusele, kui me peame tekkeprotsessi all silmas seda, millal rahva hulgas suuliselt leviv anekdoot kirja pannakse ja kuskil avaldatakse. Vanasti võttis see üsna pikalt aega.

Üks tendents on avaldamiskohtade rohkus, eelkõige internetis: foorumid, kommentaariumid, internet, blogid, suhtluskeskkonnad.

Muutusi on toimunud ka temaatikas. Kuigi aastal 2000 olid arvutid Eesti ühiskonnas juba üsna tavalised, oli neist liikvel nii vähe anekdoote, et oma tollasesse kogumikku ma eraldi teemat ei saanud. Tänavu väljaantud kogumikus on teema «Arvuti» oma 213 anekdoodiga juba tähtsal kohal.

Pisut kurvem näide on narkomaania. Aastal 2000 oli mul selleteemalisi anekdoote väga vähe, uues kogumikus on neid aga päris palju — 148. Kui mul muud infot üldse ei oleks ja ma peaksin otsustama anekdootide järgi, siis väidaksin ikkagi, et narkomaania on kiiresti muutumas järjest tõsisemaks sotsiaalseks probleemiks.

Anekdootidel on kindel koht iga ajalehe sabas. Kus neid veel esitada saab?

Olles kümme aastat Tartu Raadios anekdoote esitanud, olen ma kindel, et ka raadiokuulajad tahaksid neid iga päev kuulata. Eri suunitlusega kanalid võiksid ju eetrisse lasta erinevaid anekdoote — neid jätkub. Üldmõistetava lühihuumori žanrina oleks anekdootidel oma kindel koht ka televisioonis. Eestis on küllalt näitlejaid, kes neid suurepäraselt esitada ja välja mängida oskaksid.

Internetti pannakse anekdoote näiteks selleks, et oma kodulehe külastatavust suurendada. Mida suurem külastatavus, seda rohkem reklaami. Samas saab tänapäeval anekdoote interneti kaudu müüa nii tekstifailidena, mis tõenäoliselt eriti atraktiivsed ei ole, kui audio- ja videofailidena. Kui hind on madal ja maksta saab nii mobiili kui panga kaudu, on isegi teatud teenimisvõimalus.

Üks võimalus on panna anekdootidest kokku stand-up comedy stiilis estraadikava, nii et üks mees esitab neid justkui oma monoloogi. Meil pole see Ameerika traditsioon vist väga levinud. Pole õieti kohtigi, kus seda viljelda.

Niipalju kui mina aru saan, ei lähe selline žanr Eestis peale sellepärast, et Ameerikas viskab humorist nalja just nende inimeste üle, kes üritusel osalevad, ja nood on sellega rahul. Ükski eestlane ei kannataks aga seda välja — alaväärsuskompleks on nii suur ja enesehinnang nii madal.

Olen nii üksi kui koos Valdo Jahiloga mänginud publikuga anekdoodimängu: inimesed ütlevad meile suvalise nimisõna ja meie peame seda sõna kasutades minuti jooksul anekdoodi rääkima. Kui me ei oska, saab inimene auhinna. Selline versioon on väga hästi töötanud.

Kuidas majanduslangus huumorile ja humoristile mõjub? Kas on rohkem põhjust nalja teha?

Huumori jäävuse seadus ütleb, et huumori koguhulk ühiskonnas on jääv. Muutuda võivad teemad ja inimesed, kes huumorit esitavad.

Majanduslanguse tingimustes räägitakse kindlasti tavapärasest rohkem anekdoote rahast, majandusolukorrast, koondamisest ja muust säärasest. Nii et teemasid, mille üle nalja visatakse, on ikka sama palju kui buumi ajal. Inimloomusesse on juba sisse kodeeritud võime alati, nii headel kui halbadel aegadel, nalja visata.

Millega sa ennast elatad? Ära ütle, et ainult anekdootidega. Mõnda aega olid vist raadioeetris ärataja.

Praegu olen töötu ja elan koondamisrahast. Tulevikus on plaanis luua oma ettevõte ja hakata anekdoote välja andma CD-del ehk audioraamatutena. Tundub, et praegu on inimestel rohkem aega anekdoote kuulata kui neid lugeda.

Aga jah, et Eesti elanikkond on kahjuks nii väike, siis eesti keele alal ainult anekdootide esitamisest ära ei ela. Mul on põhimõtteliselt kaks valikut: kas teha Eestis peale anekdootide midagi muud või anda enda kogutud anekdoodid välja mõnes muus riigis ja mõnes muus keeles.

Missugused on sinu ja Viljandi suhted? Kui palju sa veel siin käid?

Et sündisin ja lõpetasin keskkooli Viljandis, siis on mul siin hulgaliselt sõpru ja  klassikaaslasi. Käin Viljandis nii palju, kui võimalik. Juba mitmendat aastat korraldatakse Viljandis 1. aprillil huumoripäev, millest ma kindlasti seni osa võtan, kuni mind sinna kutsutakse. Iga viie aasta tagant toimub Paalalinna gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek ja sel aastal on kooli 45. aastapäev. Kui surm või haigus vahele ei tule, olen seal sügisel kohal. Hea on näha nii oma klassi- kui koolikaaslasi.