Võime andestada, kuid mitte unustada

Agnes Ümarik tunnistab, et ajaloo mõistmine pole kerge, kuid on sündmusi, mida peab iga eestlane teadma. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jakobsoni gümnaasiumi 30-aastase staažiga ajalooõpetaja Agnes Ümarik proovib märtsiküüditamist oma õpilastele selgeks teha isiklike näidete varal.

Tänapäeva kiires elutempos on juba eilsedki uudised vanad. Pole kerge keset üldist kiirustamist selgitada uuele, vabas Eestis sündinud ja turvalises ühiskonnas kasvanud põlvkonnale neid veidi enam kui poole sajandi taguseid õudusi, mis juhtusid siinsamas ja nende sugulastega.

Agnes Ümarik, kui põhjalikult märtsiküüditamisel ajalooõpikutes peatutakse?

See on ühe tunni materjal.

Ainult üks tund?

Ajalugu on mahukas ning märtsiküüditamine võetakse läbi ühe tunniga, kuid seda saab ja tuleb seostada alati märksõnadega Eesti NSV või NSV Liit.

Koolis käib põlvkond, kes on sündinud juba taasiseseisvunud Eestis. 61 aastat on väga pikk aeg. Noortele võib see jääda sama hoomamatusse kaugusse nagu Jüriöö ülestõus või Põhjasõda.

Seda on neil keeruline mõista küll. On aga selliseid sündmusi, mida eestlane lihtsalt peab mäletama. Küüditamine kuulub nende hulka. Seda ei tohi unustada. Mul ongi põhimõte, et võime andestada, aga ei tohi unustada. Teisalt ei tohiks see segada tänapäeva elu.

Küüditamine puudutas otseselt või kaudselt iga eestlast.

Lennart Meri tegi omal ajal õpilastele uurimistööde võistluse, kus koguti infot küüditamise kohta. Seal selgus väga palju huvitavat, mis oli inimestega toimunud. Paremini saabki sündmustest aru siis, kui need on juhtunud kellegi sugulase või lähedasega.

Ka mina olen palunud teha uurimistöid. Sel õppeaastal teeb Inger Agur põhjaliku töö oma vanaema Ingrid Aguri kohta. See on väga huvitav uurimus. Ingrid Agur viidi lapsena Siberisse koguni kahel korral.

Vahetud mälestused ongi hindamatud!

On küll ja just selliste uurimistööde kaudu saab teema lähedaseks muuta. Kui õpilane teeb klassis ettekande oma vanaisa või vanaemaga juhtunust, on see ikka midagi hoopis muud.

Ma lasksin kümnendate klasside õpilastel otsida andmeid oma lähisugulaste kohta. Selgus, et mõnikord ei teata sedagi, mis oli ema neiupõlvenimi, vanavanematest rääkimata. Aga kus nad koolis käisid ja kuidas küüditamine neid puudutas?

Soovitasin õpilastel selle töö kokku köita. Nende enda lapsed hakkavad seda kunagi lugema.

Ma ei jõua ennast ära kiruda, et ei taibanud õigel ajal paljut oma vanavanemate käest küsida...

Inimene ei ela igavesti.

Mul tuleb meelde näide, kuidas ühes peres oli kolm last: nelja-, kuue- ja kaheksa-aastane. Nende ema oli tööl, küüditajatel oli aga vaja plaan täita. Ema läks pärast Narva jaama ja palus tunnimeest mitu tundi põlvili, et teda laste juurde lastaks.

Kui õpilased saavad teada, et tema klassivenna või -õe vanaema käitus niimoodi, on see hoopis midagi muud — see teeb asja lähedasemaks.

Keegi kirjutas oma kirikuõpetajast vanaisast, kes saadeti Siberisse. Tema naine läks metsa hagu otsima ja kohtus näljaste karudega. Ta ronis puu otsa, sidus end salliga kinni ja sinna ta surnuks külmuski.

Sellised lood panevad mõtlema.

Te olete kasutanud ka teistsugust teed.

Teine võimalus on panna õpilane samasse situatsiooni, paluda ette kujutada, et ta on talutoas, seal on päevatekk ja padjad ning kõik muu. Korraga koputatakse uksele. Kuidas sa käituksid, mida mõtleksid?

Või kujutad ennast loomavagunis koos mitmekümne inimesega, vaguni põrandas on auk häda tegemiseks. Kuidas sa võiksid end seal tunda? Mida mõtleksid?

Või tulevad punase viisnurgaga pilotkades mehed ja käsivad näidata, kus elab Kaasiku Jaan. Kui ei näita, viiakse su pere minema. Kuidas sellist inimest mõista? Kas me saame alati hukka mõista?

On meil olnud küüditajate protsesse, aga kui küüditaja on 80- või 85-aastane ja puruhaige... Ehk võiksime andestada?

Hiljuti jõudis avalikkuse ette endise operatiivvoliniku Rudolf Sisaski kahetsus. Juriidiline kohtuotsus peab muidugi olema, see näitab riigi seaduslikku hukkamõistu, teine külg on aga inimlikkus.

Kui inimene on ikka nii vana ja haige... Keegi andis kunagi üles oma küla mehed. Kuid kuidas meie sellises situatsioonis käituksime? Kuidas ennast tunneksime ja mida mõtleksime?

Te arutate seda oma õpilastega?

Jah. Ei saa ju öelda, et inimesed lihtsalt tegid midagi.

Rääkima peab sedagi, et küüditamises ei ole süüdi venelased kui rahvus, vaid tolleaegne valitsemiskord, sest küüditati ju ka venelasi, tšetšeene ja teiste rahvuste esindajaid. Ka koolis käib teistest rahvustest inimesi.

Ajalugu mõista pole kerge. Sageli arvatakse, et venelased küüditasid ja kõik. Tegelikult küüditas režiim.

See on väga etnotsentsentristlik lähenemine, kus kõik venelased pannakse ühte patta. Mulle tundub, et eriti hoogsalt kipuvad millegipärast üldistama just noored.

Nii see on. Mõnes mõttes peaksime ajaloost lahti saama. Me teame, seda ei tohi unustada, aga me elame praegu venelastega koos ühes riigis. Meil on vaja väikest Eestit hoida.

Põlvkond põlvkonna kaupa pimedat viha kannab paratamatult tupikusse.

See ei vii ühiskonda edasi. Seda enam et eestlasi on ju nii vähe.

Kuidas teie õpilaste uurimustest paistab — ega selliseid vist naljalt pole, kelle suguvõsast küüditamine mööda läks?

Ei ole. See ei ole puudutanud väga väheseid.

Eks Viljandimaa olnud ka jõukas kant. Siit oli, keda minema saata.

Oleme seda õpilastega arutanud. Siin olid rikkad Mulgi talud. Oleme mõelnud ka selle peale, kas inimest saab karistada selle pärast, kui ta teeb oma tööd hästi.

Mulle meenus natsiohvitser Adolf Eichmann, kelle juudid tabasid pärast sõda ja tribunali ette tõid. Tema kinnitas, et tegi oma tööd. Ta oli logistik, lähenes probleemile matemaatiliselt ja arvutas näiteks välja, kui palju juute ühte vagunisse mahub ja kui palju vett neile ööpäevas vaja oleks.

Pärast Nürnbergi protsessi poodi üles vaid 12 inimest. Käsu täitmine ei välista karistust. Mis aga muudab inimese selliseks?

Natsismil ja Nõukogude Liidu kommunismil pole suurt vahet. Fašism on rahvusvaheliselt hukka mõistetud, kommunism aga mitte.

Režiim on süüdi. Alati on leidunud eestlasi ja venelasi, kes teevad koostööd oma riigi ja rahva vaenlastega.

Nagu te ütlesite: andestada võib, unustada mitte.

Elu pole pikk, andestada peab oskama. Andestamine puudutab õpilast ja õpetajat, meest ja naist, sõpru... Andestamise mõte peab kuskilt kasvatusliku joonena läbi käima.

61 aastat on vist tõeliselt pikk aeg põlvkonnale, kes loobub sellest internetileheküljest, mis kerib end arvutisse kauem kui minutiga.

Nad ei kujuta ette isegi niinimetatud Savisaare talonge, kui neid näitan! Imestavad, kuidas oli võimalik, et seisti piimajärjekorras.

Olen kasutanud Heino Kiige raamatut «Maria Siberimaal», näitamaks, kuidas eestlased Siberis hakkama said. Nad ju tähistasid seal jõule ja vabariigi aastapäeva, lugesid Koidulat ja säilitasid oma keele. Samas oli tohutult raske, ellu oli vaja jääda. Mindi teise külla, 20 kilomeetri kaugusele, et saada kilo jahu... Hommikul läks, õhtul tuli tagasi. Ehk on tänapäeva elu liiga hea?

Meenub lugu, kus küüditatav pani sinimustvalge lipu padja sisse, võttis kaasa kaks suvekleiti ja kõrge kontsaga kingad ning läks Siberisse. Me ei suuda mõista, kuidas inimene käitub, kui talle tuleb auto järele ja antakse tund aega asjade pakkimiseks.

Mulle meenub legendaarne välismaine küsimus: miks eestlased siis politseid appi ei kutsunud, kui küüditamiseks läks? Kas õpilastel on sellest perioodist natuke parem ettekujutus?

Väga raske on seda selgeks teha küll. Tuleb selgitada, et miilits ja julgeolekuorganid töötasid käsikäes.

Peame lootma, et Venemaa juhtkond vabandab nende rahvaste ees, keda küüditati, nagu Saksamaa on vabandanud Poola ees.

Mida arvata muide president Toomas Hendrik Ilvese Moskvasse maiparaadile minekust?

Arutasime sedagi lastega. Mu gümnaasiumiõpilased teevad igal esmaspäeval tänapäeva poliitikast ülevaate. Oli ka mineku vastaseid, aga enamik ütles, et väga õige, see on viisakas. Ajalugu peab laskma meil elada. Eesmärk on ju rahu XXI sajandi Euroopas.

Samas ei saa unustada, kui julmad inimesed olid. See ei olnud kolme sajandi eest, vaid ainult 61 aastat tagasi. Unustada ei tohi!

Kuidas aga teha nii, et küüditamise aastapäev ei muutuks tavaliseks kuupäevaks kalendris?

Eestlane peab oma ajalugu tundma. Seda ei saa nõuda kelleltki teiselt. Ehk aitab see kaasa ka rahva ühtsusele.

Eestlane olla on uhke. See on väga tähtis.

KÜÜDITAMINE

Märtsiküüditamine oli Eestis 1949. aasta 25. märtsist 29. märtsi õhtuni läbi viidud massiline elanike vägivaldne ümberasustamine Venemaa Siberi piirkonda.

• Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt ja vanim 95-aastane Maria Räägel Abja vallast.

• Märtsiküüditatute arv on hinnanguliselt 20 702 või 20 722. Siberisse jõudis 20 601 inimest.