Toomas Rähn: Viljandi vajab parimat lahendust

Toomas Rähni hobi on fotograafia. Praegu on tal enda sõnul panoraamide tegemise periood. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ligi kolmkümmend aastat maagümnaasiumis õpetajaametit pidanud Toomas Rähnist on saanud Viljandi haridusreformi kavandajate tülikaim vastaline.

2006. aastal Eesti aasta õpetaja tiitliga pärjatud ja parimaks «Tiigrihüppe» koolitajaks tunnistatud matemaatikaõpetaja pole vastu muudatustele iseenesest — juba demograafilisest situatsioonist lähtudes on need teatud määral paratamatud —, vaid sellele, kuidas neid ellu viia tahetakse.

«Häid eesmärke ei tohi saavutada halbu vahendeid kasutades,» on ta veendunud.

Hindab demokraatiat

Toomas Rähn on valmis arutlema, kas Viljandi vajab ühte või hoopis kahte gümnaasiumi, ning valmis ka selleks, et tema kodukool taandub põhikooliks, kui ainult seda vajadust suudetaks mõistlikult seletada ja otsuseni jõutaks demokraatlikku teed pidi.

«On väga oluline, et Viljandile leitaks parim lahendus, paraku pole keegi seda veel otsinud. Kui lastaks kõigil oma arvamus välja öelda, kuulataks sõltumatuid eksperte ning jõutaks poolt- ja vastuargumente kaaludes selgusele, et Viljandile ongi üks gümnaasium parim, oleksin mina küll kurb, kuid lepiksin paratamatusega,» kõneleb ta.

Rähnile on tähtis demokraatlik otsustamine. «Lõppude lõpuks on rahval õigus teha rumalaid otsuseid. Seegi on demokraatia, nagu ka see, kui rahvas laseb enda eest teha rumalaid otsuseid,» arutleb ta.

Otsustamise juurde

2004. aasta jaanuaris lisas Viljandi volikogu linna arengukavva mõtte, et aastaks 2010 tuleb siia luua üks ainult gümnaasiumiklassidega kool. Kui Viljandi õpetajad sellest kuulsid, olid nad tohutus hämmingus, sest neid polnud kavandatavast muudatusest isegi teavitatud, rääkimata nendega arupidamisest. Innukamad pedagoogid läksid isegi raekoja ette plakatitega «Mis toimub?».

Toomas Rähn aga leidis, et meeleavaldus on küll demokraatlik vorm oma arvamust välja öelda, kuid veel parem on olla ise otsuste vastuvõtmise juures, ning alustas kohaliku poliitiku karjääri. Järgmistel valimistel sai ta oma mõtetele toetust Reformierakonna juures ning kandideeris selle nimekirjas volikokku.

«Arvasin, et kõikide Viljandi hariduselu oluliste küsimuste arutelu toimub volikogu hariduskomisjonis ja minu eesmärk oli saada selle liikmeks,» räägib Rähn.

Plaan õnnestus nii tollal kui viimastel valimistel. Paraku sai ta hiljuti aru, et tegelikult tehakse otsuseid kusagil mujal. «Riigigümnaasiumi loomist pole hariduskomisjonis sisuliselt käsitletud. Muudatusi pole arutatud kellegagi, keda need otseselt puudutavad — ei õpilaste, õpetajate ega lapsevanematega.»

Rähn usub, et Viljandis võimul olijatel puudub tahe astuda dialoogi inimestega, kel on nende veendumustest erinevad mõtted. Ja kuigi reformi eestvedajad pole teinud saladust, et kavatsevad selle, nui neljaks, ellu viia, võib tema olekust välja lugeda: midagi pole veel lõplikult otsustatud.

Selle teema lõpetuseks tuleb tõe huvides ära märkida, et Rähn ei kuulu ühtegi parteisse.

Planeerimata amet

Õpetajaamet polnud Toomas Rähnil tema enda sõnul sugugi plaanitud, vaid asjaolud lihtsalt kujunesid nii. Nimelt tahtis ta minna Tartu ülikooli matemaatikateaduskonda arvuteid õppima, kuid konkurss oli sedavõrd suur, et üks neli eksamitel tõmbas soovile kriipsu peale. Et aga Vene sõjaväkke minek ei paistnud kuigi ahvatlevana, valis ta selle asemel matemaatikaõpetajaks pürgimise.

Ülikooli ajal proovis Rähn õpetajakutse kõrvalt ka teadusega tegelda, kuid tollasel haridusministril Elsa Gretškinal olid teised sihid: koolid vajasid õpetajaid ja selle kutse omandajatel teadustööd teha ei lubatud.

«Seega muutis haridusminister oluliselt minu edasist elu,» ütleb Rähn ja lisab irooniliselt: «Tundub, et praegune haridusminister tahab samuti mu ellu muutusi tuua.»

Armastus tuli tasapisi

Esimesed kolm aastat polnud noorele õpetajale koolis kerged, sest praktilist õpetajakogemust ülikoolist kaasa ei saanud ja palju tuli endal leiutada. Kuid mida aasta edasi, seda rohkem talle koolis meeldima hakkas. «Oma osa oli siin muidugi ka sümpaatsel ja toetaval kollektiivil,» rõhutab ta.

Ehk siis erinevalt Tammsaare «Tõe ja õiguse» tegelastest tuli töö järel ka armastus. Nüüd on seda armastust jagunud juba peaaegu kolmekümneks aastaks.  Säärane pagas võimaldab ka hinnata, kuidas on kool kohanenud viimaste kümnendite drastiliste muudatustega ühiskonnas.

Nagu eespool öeldud, pole Toomas Rähn põhimõtteliselt muudatuste vastu.

«Eks kool ole aegade jooksul ikka muutunud, eriti õppekava. Ühiskond ju muutub ja peab muutuma ka noorte ettevalmistus iseseisvaks eluks,» kõneleb ta, kuid lisab: «Õpetamise vorm — klassiruumis on õpetaja ja õpilased — on püsinud muutumatuna väga pikka aega ja püsib ilmselt veel. Kui palju on ühes koolis klasse, õpetamise sisu eriti ei muuda.»

Heas mõttes konservatiivne

Ometi on Toomas Rähn veendunud, et iga ühiskonnas mööda tuhiseva muudatusega ei tohi kool pimesi kaasa minna, sest ta peab olema heas mõttes konservatiivne asutus, mille ülesanne ongi hoida ja edasi kanda püsivaid väärtusi.

«Heas koolis on aegade jooksul välja kujunenud omanäolised traditsioonid, on juured sügaval minevikus ning võra vilistlaste näol suur ja lai üle kogu maa. Hea kool ei muutu kuigivõrd ei riigikorra ega kohalike valitsejate vahetumise järel. Ja maagümnaasium on hea kool.»

Eelmine Rähni mõte on ka osaline vastus küsimusele, kas nõukogude ajaga võrreldes on kool väga palju muutunud.

Küll aga on teenekas õpetaja kurb, et reaalainetel on praegu vähem kaalu kui nõukogude ajal.

«Eesti riigi taas iseseisvudes kaldus pendel pisut liiga palju pehmete alade poole. See oli ka mõistetav, sest nõukogude ajal polnud hea humanitaarharidus võimalik — õppekavad olid üleliidulised. Kahju on sellest, et nüüd vastu võetud õppekava on endiselt humanitaariakeskne,» räägib ta.

Sellele probleemile on viimasel ajal tähelepanu juhtinud ka paljud Eesti majandustipud.