Mauno Viires: Eesti lähiajalugu saab selgemaks päevapoliitika tõmbetuultes

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mauno Viires

FOTO: Erakogu

IGA RAHVA elus vahelduvad rahulikumad perioodid murranguaegadega. Viimati nimetatud peidavad endas hulga dramaatilisi valikuid.


Kui elu taas rahulikumatesse rööbastesse suubub, tekib paratamatult vajadus tagantjärele üle hinnata, kas valikud sai tehtud õigesti, millised võinuksid olla alternatiivid ning kui suurt valikuvabadust olukord üldse võimaldas.



SEL NÄDALAL tuletatakse meelde olulist tähtpäeva meie taasiseseisvumisloos: täitub 20 aastat Eesti Kongressi kokkutulemisest.


20 aastat peaks olema piisavalt pikk aeg, et anda aus hinnang sellele arengule ja paigutada see oma kohale meie lähiajaloos. Vaielda võiks veel vaid nüansside üle, aga põhimõttelised küsimused peaksid olema juba selgeks räägitud.


Paraku see nii ei ole. Kui üks pool ei pea vajalikuks ennast ise ülistada ja teine keeldub aastakümnetetagust vaenukirvest maha matmast, võtabki ühiskonnas maad üleüldine peataolek meile nii tähtsa murranguaja hindamisel, eriti noorte seas — nemad neid aegu ju ei mäleta.



EELNIMETATUD tähtpäeva meenutamise avalöök oli Rein Ruutsoo 3. märtsi «Kesknädalas» ilmunud artikkel, milles ta süüdistab Eesti Kongressi rahva tarbetus lõhestamises ning selle juhtfiguure kahekordse mängu mängimises, võimuihas ja koguni Moskva stalinistide huvides tegutsemises. Iga Eestile head sooviv poliitik pidanuks Ruutsoo meelest nägema selle kursi katastroofilisust.



ÖELDAKSE, et ainuke täppisteadus on tagantjäreletarkus. Miks me siis ometi ei kasuta seda? Miks laseme ikka ja jälle käiku tolleaegsed klišeed ja hirmud? Miks me ei hinda olukorda selle järgi, kuidas asjad tegelikult arenesid ning milliseid võite ja kaotusi need endaga tõid?


Tolle täppisteaduse abil saame ju täpselt öelda, kas Tunne Kelami ja Trivimi Velliste võimuiha oli tõepoolest nii suur, nagu Ruutsoo oma artiklis kirjutab. Või kas omariikluse taotlemine tähendas tõesti veresauna vallandamist, nagu seniajani tões ja meeles väidetakse?



MA SAAN aru, et inimesi võib hirmutada juttudega pimedas toas peituvaist koletistest, aga kui ka pärast elektrivalguse süütamist sama juttu edasi aetakse, kaotab see igasuguse usutavuse.


Tollal olid tulevikusündmused tõepoolest pimeduselooriga kaetud, ükski areng polnud välistatud. Aga praegu, tagantjärele vaadatuna on kõik need sündmused meile ju nähtavaks saanud.


Mingit veresauna ei tulnud, küll aga taastus meie riiklik iseseisvus. Nii et mäng vääris küünlaid ning tolleaegsed hirmud ja hirmutamised enam argumentidena arvesse ei lähe.



ET ASUDA toda murranguperioodi hindama, tuleks meil täpselt fikseerida nende kahe, millegipärast tänase päevani leppimatu vastaspoole tegelikud sihid ning leida kõige suuremad erinevused, mis ei lase neil seniajani ühist keelt leida ja endid ühel pool rindejoont seisjana tunda.


Ja mis kõige olulisem: kumma poole eesmärk siis tegelikult täitus? Kumb neist kahest osutus kaotajaks? Kui mõlemad tunneksid end võitjana, oleks kunagine vaenulikkus juba ammu lahtunud.


Raske uskuda, et ikka veel jagataks maid ja puid ainult taktikaliste küsimuste pärast. Vale taktikat võiks nina alla hõõruda üksnes siis, kui see oleks toonud endaga kaasa märkimisväärseid kaotusi. Aga Eesti iseseisvus taastati veretult ja kättevõidetud vabaduse üle rõõmustavad kõik.



TÄPSUSTUSEKS olgu öeldud, et jutt ei käi Eesti Kongressist ja Rahvarindest tervikuna, vaid pigem Eesti Kodanike Komiteede algatajatest ja Rahvarinde juhtidest. Eesti Kongress oli ju rahva valitud esinduskogu ja Rahvarinne laiapõhjaline rahvaliikumine, milles osalejate enamik pooldas iseseisvust.


Pealegi olid peaaegu kõik Rahvarinde juhid samuti Eesti Kongressi liikmed, rääkimata paljude rahvarindelaste osalemisest kodanike komiteedes.



NII ET pangem kõrvuti kahe leeri strateegiad ja võrrelgem, kelle oma on teoks saanud, kelle oma mitte. Siin põrkamegi esimesele raskusele.


Kui Eesti Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi sihid olid selged ja mõistetavad, siis Rahvarinde juhtide puhul kerkib korraga täiesti ootamatu küsimus: kas tal oligi üldse mingit strateegiat? Ja kui oli, siis kas peale selle, mis välja öeldi, eksiteerisid ka mingid salajased eesmärgid, niisugused, mida välja ei öeldud, aga mille kohta antakse tagantjärele mõista, et tegelikult olid nad kogu aeg olemas?


Vaadakem lähemalt. Rahvarinde asutamise aegadel deklareeriti: see on liikumine perestroika toetuseks. Et aga perestroika lõi kommunistlik partei, siis toetati ka toda.



MA EI TAHA olla pahatahtlik. Saan aru, et tolleaegse ühiskonna juurde kuulus lahutamatu osana mõni kummardus võimulolijatele. Ärgem siis keskendugem sellele, kas neid truudusevandeid mõeldi tõsiselt või mitte. Tunduvalt olulisem on see, et kui mitte perestroika toetamine, siis mis ikkagi oli Rahvarinde strateegiline eesmärk?


Mingil määral vastab sellele eelmainitud artiklis Rein Ruutsoo: «1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus.» Kuid seda tahtis ju ka vastasleer! Ega ometi ole jutt kahest erinevast iseseisvusest?


Pealtnäha absurdsel küsimusel paistab tõepõhi all olevat, kui tuletada meelde Rahvarinde kongressil kõlanud Edgar Savisaare sõnu: «Neile on iseloomulik see, et nad ei näe vormi taga sisu. Soovitakse igal juhul taastada riiklik iseseisvus, mõistmata, et rahvaste enesemääramisel on väga erinevaid vorme. Rahvarinde eesmärgiks on saavutada uus sisu.»



OLEN KINDEL, et just siia on koer (vaenukirves) maetud.


Rääkides iseseisvusest, mõeldi eri asju. Ühele poolele oli see riiklik iseseisvus, teisele tähendas aga mingisuguseid «väga erinevaid vorme», mille seas riiklikule iseseisvusele kohta ei olnud — seda peeti ohtlikuks ja mittevajalikuks.


On iseloomulik, et ka need «erinevad vormid» jäid ähmaseks ja ebamääraseks: isemajandav Eesti (Nõukogude Liidu koosseisus), liiduleping (mis oleks põlistanud Eesti kuulumise Nõukogude Liitu)... Pole raske vastata küsimusele, kumb stsenaarium teostus. Eesti on tänaseks ikkagi riik!



KUIDAS IKKAGI selles püsivas vastasseisus poolt valida? See on väga lihtne: tuleb vaid endale selgeks teha, kas omariiklus, mida üks pool soovis ja teine vastustas, oli meile õige valik. Kel sellele küsimusele vastus olemas, seda ei aja segadusse mingi retooriline kõrgpilotaaž.


Rääkigem suud puhtaks ja nõudkem vastuseid seni vastamata jäänud küsimustele — küll siis kõik sündmused omale kohale loksuvad. Tähtis on, et me ei unustaks: võitja oli eesti rahvas, kes sai tagasi oma riigi.

    Tagasi üles