Laenudega kimpujäämine võib alguse saada nii purjuspäi priiskamisest kui ootamatust töökaotusest, võlgadest lahti saab aga ainult ühel moel: nendega tegeldes. Just seda võlgnikud pahatihti kardavad.
Võlgadesse sattunud ei julge murest rääkida
21. märts 2010, 17:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keegi ei tea täpselt, kui palju viljandimaalasi oma finantskohustustega lootusetult ummikus on — pankade kõrval pakub kerget raha ju hulk kiirlaenukontoreid, samuti võib inimestel tasumata jääda kommunaalkulude või järelmaksuga ostetud kaupade eest. Kindel on aga, et tegemist pole vaid mõne hädalisega.
Ainuüksi Eesti juristide liidu võlanõustaja Silvia Kalami jutul on viimase kaheksa kuu jooksul käinud 128 inimest. Peale Kalami püüavad Viljandimaal võlgnikke labürindist välja juhatada omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja paari nädala eest asutatud mittetulundusühingu Nõutuba konsultandid.
Lood, kuidas inimesed eneselegi märkamatult väljapääsmatusse olukorda jõuavad, on üsna sarnased. Enamasti saavad raskused alguse mõtlematult võetud tarbimislaenust. Seejuures võib oskamatult toimides end puntrasse mässida nii kurikuulsate SMS-laenude kui turvalisest kataloogikaubamajast järelmaksuga tellitud kaupadega. Nõutoa võlanõustaja Malle Aasmaa sõnul on ette tulnud, et inimene pole eelmise kümnendi keskel kataloogist tellitud asjade eest seniajani sentigi maksnud.
Soov elada paremini, kui sissetulek võimaldab, viib vahel lausa niikaugele, et hakatakse petma oma pereliikmeid. Silvia Kalami praktikas on olnud mitu juhtumit, et laenu on võetud elukaaslase nimel ja too avastab alles aastate pärast, et tema õlul lasub hiiglaslikuks kasvanud võlakoorem.
Tööta jäänud inimestel on mõistagi ka kodulaenu tagasimaksmine keeruliseks muutunud, kuid nõustajate jutu järgi on eluasemelaen harilikult korralikult läbi mõeldud ning kui selle tasumisel raskusi tekib, juletakse sellest rääkida ja abi küsida. Seevastu tarbimislaene varjatakse sugulaste ja sõprade eest seni, kuni kohustused on kuhjunud ülejõukäivaks ja aidata on märksa raskem.
«Näiteks kui laenuraha on kulunud reisimisele, ei juleta selle tagasimaksmiseks lähedastelt abi paluda,» tõdes Aasmaa. «Kuidas sa lähed ema juurde jutuga, et maksa mu reis kinni?»
Samuti Nõutoa nõustajate hulka kuuluv Evelin Laanemäe kõneles ühest äsja kõrghariduse omandanud noorest, kelle võlad ulatuvad 150 000 kroonini. Sellest 50 000 moodustab õppelaen, ülejäänu aga autoliising ja kõikvõimalikud väikelaenud.
«Tema kartis oma murest rääkida seetõttu, et oli just bakalaureusekraadi kätte saanud ja arvas, et niisuguses staatuses inimesel ei sobi ometi võlgu olla, veel vähem nende pärast abi paluda,» nentis Laanemäe.
Silvia Kalam on tähele pannud, et võõrastega räägitakse hädast palju vabamalt kui omadega. Ent vähe sellest, et paljud ei aruta asja oma lähedastega — suur osa hoidub suhtlemast ka võlausaldajaga.
«Inimestel on hirm pöörduda ametiasutustesse ja öelda kohtutäiturile või pangatöötajale, et raha maksmiseks pole,» rääkis Malle Aasmaa. «Aga seda tuleb teha. Täituritel ja laenuhalduritel on kogemused, kuidas toimida, ning võimalik on näiteks laenu pikendada või maksepuhkust anda.»
Silvia Kalam kinnitas, et kuigi intresside ja viiviste tõttu võib võlakoorem üüratuna tunduda ning paljud ei proovigi sellest vabaneda, pole see lootusetu üritus. Isegi tema napi kaheksakuulise võlanõustajatöö jooksul on mõni sellega hakkama saanud.