Pikk talv paneb kalade kannatuse proovile

Kuigi võiks arvata, et jäässe aukude puurimine parandab veekogu olukorda, ei pruugi sellest kasu olla. Foto: Elmo Riig / Sakala

Loodus ilmutab juba kevade märke. Paraku on kaladele just märtsi lõpp kõige raskem aeg, sest hulgas lumega kaetud veekogudes on hapnikuvarud otsakorral.

Hiljutiste teadete kohaselt on hapnikusisaldus kriitiline näiteks Pärnumaal Ermistu ja Tõhela järves, samuti Klooga järves Harjumaal ning Valgjärves Valgamaal.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni vee-elustiku spetsialisti Gert Järvemetsa sõnul ei ole Viljandimaa järvede ummuksisse jäämise kohta spetsialistidele ühtegi teadet tulnud ning keskkonnaamet siin ise praegu mõõtmisi teha ei plaani. Küll aga on pideva jälgimise all Viljandimaa idapiiril asuv Võrtsjärv: seal teevad maaülikooli teadlased seiret vähemalt korra kuus, kriitilises situatsioonis isegi korra nädalas.

Kui varasematel madalveeaastatel on ka seda veekogu ähvardanud ummuksisse jäämine, siis tänavune kõrge veetase on seda ohtu leevendanud.

Limnoloogiakeskuse teaduri Lea Tuvikese kinnitust mööda olid Võrtsjärve näitajad veebruari lõpul normikohased. «Ülemises kolmes meetris oli hapnikuvaru rahuldav,» ütles ta ning lisas, et madalveeaastal oleks sellise pika talve korral olukord ilmselt juba jaanuaris kriitiline olnud.

Kalad kogunevad hingama

Limnoloogiakeskuse vanemteaduri Arvo Tuvikese hinnangul on tänavu ilmselt siiski palju väikseid järvi ummuksisse jäänud — teadlastel lihtsalt pole nende kohta andmeid.

«Kui kalamees jäässe augu puurib ja märkab, et kalad seal uimerdavad või on surnud, on kindel, et järv on ummuksis,» rääkis ta.

Kui olukord ei ole veel väga hull, näeb õngitseja järve kehva seisu ära selle järgi, et paljud kalaliigid tulevad jäässe puuritud augu juurde õhku ahmima. Eriti kogunevad pinnahingamist tegema karpkalalised, näiteks särg või linask.

Veekogus valitsevatest oludest võib aimu saada ka haistmise teel: suur hapnikupuudus soodustab järves väävelvesiniku teket ja sellega kaasneb ebameeldiv lõhn.

«See, kui jääaugust tuleb mädamuna haisu, tähendab, et veekogu põhjas enam hapnikku ei ole,» lausus Tuvikene. «Et väävelvesinik on kaladele väga mürgine, võib ka see nende suremist soodustada.»

Uimane kala jääauku ei leia

Kuigi võiks ju arvata, et jäässe aukude puurimisega veekogu olukord kiiresti paraneb, ei pruugi sellest uimeliste päästmiseks kasu olla.

«Üldiselt on nii, et kui hapnik hakkab järvest ära kaduma, sõeluvad kalad ringi ja otsivad hapnikurikkamaid kohti. Kui siis teatud aja pärast selgub, et hapnikku ei ole, hakkavad paljud liigid oma ainevahetust aeglasemaks reguleerima,» selgitas Arvo Tuvikene.

Nii lülitavad kalad mõned oma organismi talitlused välja, katkestades muu hulgas ka ringiujumise. Nad muutuvad paikseks ja rahvakeeli öeldes uimaseks ning kui jäässe tekibki mõni auk, ei leia nad seda pahatihti üles.

«See jääaukude puurimine on üldse väga lokaalse mõjuga,» nentis vanemteadur. «Mina soovitan jääd lõhkuda eelkõige ojade ja kraavide suudmetes, kust vesi järve suundub. Voolav vesi rikastub tunduvalt paremini hapnikuga ning kannab seda järve. Jääaugust, mille all vesi seisab, on hapniku difusioon vette väga aeglane.»

Ka uimaseks jäänud kalad leiavad kõigepealt üles just ojasuudmed, kust hapnikurikast vett sisse voolab. Paraku saab see neile mõnikord saatuslikuks: hulgakesi kohale tulnud, ummistavad nad suudme ja hingavad sealse hapniku ära.

«Nii võivad nad ka nendes kohtades surra,» nentis Tuvikene.

Tänavu jää lumest puhastamine ei aita

Üks hea viis järve hapnikusisaldust suurendada on veekogu lumest puhastamine. Nõnda pääseb läbi jää vette rohkem valgust ning see võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma.

Arvo Tuvikese ütlemist mööda tänavu see meetod kahjuks ei tööta, sest lume raskuse tõttu pragudest jääle tunginud järvevesi on jää läbipaistmatuks muutnud.

«Praegu on kõigi järvede jää nagu marmelaad: alt läbipaistev, kuid peal on 10—20 sentimeetri jagu piimjat kihti, mis valgust absoluutselt läbi ei lase,» kõneles ta. «Sellisel juhul on jää puhastamine täiesti mõttetu töö ja raha mahaviskamine.»

Veekogu kaanest suurte tükkide väljasaagimine aitab vanemteaduri sõnul samuti vaid vähesel määral, sest hapnikku jõuab sealt kaudu vette väga aeglaselt.

«Neid kalu, kes oskavad vabasse vette hingama tulla, see kindlasti päästab. Aga näiteks ahven, kiisk või koha seda kindlasti teha ei oska,» tõdes ta.

Miinuskraadide korral on inimestel jäässe tehtud avausi ka üsna raske lahti hoida, sest need külmuvad kiiresti.

Praegustes tingimustes on Tuvikese hinnangul üks tõhusamaid meetodeid vee aereerimine.

«Õhu või hapniku jää alla pumpamine on väga kallis lõbu, mõeldavam on aga vee pumpamine jää peale,» rääkis ta. «Järve tagasi tuleb vesi juhtida teisest august, mis on tehtud esimesest umbes saja meetri kaugusele. Seni on vesi jõudnud juba hapnikuga rikastuda.»

Vanemteadur lisas, et aereerimise puhul tuleb arvesse võtta hulka teisigi asjaolusid ning tagada ühtlasi jääl olevate inimeste ohutus. Ja tervet järve sellega kindlasti päästa ei suudeta.

Taastumiseks mitu aastat

Veekogu talvise ummuksisse jäämise tagajärg on paratamatult see, et suur osa kalu sureb. Liigid, kes hapnikupuuduses kuigi kaua vastu ei pea, on ahven, kiisk ja särg. Peatselt järgneb neile haug. Kõige vastupidavamad on sellises olukorras kuld- ja hõbekoger ning hästi suudavad ellu jääda kaitsealused liigid hink ja vingerjas.

«Päris tühjaks ükski järv tavaliselt ei jää — mingi hulk kalu seal siiski säilib,» lausus Arvo Tuvikene.

Veekogu biomass taastub loomulikul teel umbes kolme-nelja aastaga, kui just karmile aastale kohe teist samasugust ei järgne.

Vanemteaduri hinnangul tuleb niisuguseid karme talvi ette umbes iga kümne aasta tagant. «Eelmised suured suremised järvedes olid 2002.-2003. aastal. Siis oli umbes sama olukord nagu praegu,» meenutas ta.

Teatud järvegrupid jäävad aga ummuksisse tihedamini. Need on madalad umbjärved, millesse ei voola suuri jõgesid ega ojasid. Veekogudele toitu andvate allikate vesi paraku hapnikku ei sisalda.

Probleem kaob päevapealt

Nagu öeldud, jõuab ummuksisse jäänud järvede elanikele kõige raskem aeg kätte siis, kui väljas valitseb juba kevad, kuid jää ei ole veel kristalliseerunud ega lase sulavett läbi ning ka valgus ei jõua järvetaimedeni.

«Kui aga sulavesi läbi jää pääseb, on probleemid päevapealt kadunud,» tõdes Arvo Tuvikene. «Tegelikult on kaladel juurde vaja väga vähe hapnikku, vahel on küsimus ainult 0,2 milligrammis liitri vee kohta.»

Enamik kalu ei suuda teadlase sõnul taluda madala veetemperatuuri juures hapnikusisalduse pikemaajalist langust alla ühe milligrammi liitri kohta.

Küsimusele, kas inimestel tasub järve ummuksisse jäämise korral midagi ette võtta või tuleks tekkinud olukorraga leppida, ei ole Tuvikese arvates võimalik üheselt vastata.

«Sissevooludele soovitan võimaluste piirides ikkagi auke teha. Aga kui vee jääle pumpamine rahasse ümber arvestada, siis ega see väga efektiivne ole,» nentis ta. «Need on looduslikud protsessid ja inimest siin süüdistada ei saa — kalu suri sel põhjusel juba enne tema tekkimist.»