Trummitüdruk kuulutab taimetoiduusku

Köögis askeldav Sandra Vungi leiab, et kõige tähtsam on toidu maitse. Foto: Kaie Mölter

«Võta üks sinine karp šampinjone, sidrunit ja tüümiani. Natuke õli ja röstkukleid ka. Ma toon sojakastme ja käsimikseri,» annab Sandra Vungi enne kohtumist teada. Kavas on valmistada seenevõiet.

«Vaja läheb ainult panni,» vastab Sandra, kui uurin, milliseid kausse, potte või muid nõusid selle toidu tegemiseks tarvis on. «Ja siis veel üks suurem lõikelaud, terav nuga ning hari seente puhastamiseks, kui on.»

Ulatan Sandrale soovitud harja ning kuulen, et taimetoit on tema armastus ja hobi.

«Kohe kui eelmisel kevadel Abja gümnaasiumi lõpetasin, hakkasin tegema veebilehte taimetoit.ee. Selle lehekülje arendamine võtabki suure osa mu ajast.»

Kokakunstiga on aga neiu kokku puutunud nii kaua, kui ennast mäletab. Viieaastaselt koos emaga perele valmistatud praekartulid on talle eriti hästi meelde jäänud.

Seeni Sandra märjaks ei tee. Pühib need lihtsalt karmi harjaga puhtaks ja asub hakkima. Lõikab need üsna väikesteks tükkideks.

Kolm aastat tagasi, kui kokandushuviline neiu otsustas ainult taimetoitu sööma hakata, kasvas tema huvi toiduvalmistamise vastu märgatavalt.

«Huvitav on katsetada, kuidas niimoodi hakkama saab. Kõige olulisem on ju, et toit oleks maitsev ja mitmekesine,» kõneleb Sandra ja tõstab panni pliidile soojenema.

Lähedased on tema julgete katsetustega juba harjunud. «Terve pere sööb hea meelega minu toite. Need meeldivad isegi isale.»

Ilmselt on Sandra valmistatud taimetoitudes sees mingi võluvägi, sest ka tema elukaaslane Rain on nüüd juba pool aastat taimetoitlane olnud.

Kapsanärijate kodukas

Sandra valab kuumale pannile veidi õli ja lükkab hakitud seened lõikelaualt pannile hauduma. Ülearuse niiskuse aurustumine võtab pisut aega. Sandra räägib taimetoidu veebilehest.

«Tahtsin, et see oleks ilus ja soliidne, et seal oleks palju infot ja retsepte ning lugeja saaks aru, et taimetoit võib olla väga maitsev. Ei ole nii, et taimetoitlased on mingid põrandaalused kapsanärijad.»

Sandra korraldab ka taimetoidu valmistamise kursusi.

«Seni olen neid teinud Tartus. Antoniuse õues ja Tampere majas on sellised köögid, kuhu mahub väikese seltskonnaga kenasti toimetama,» lausub ta pannil labidaga seeni segades.

Sandra meenutab taimsete jõuluroogade kursusi ja seal valminud läätse pikkpoissi, mis tahtis keele alla viia, ning ütleb, et Viljandis pole ta veel kursusi korraldanud, aga kui keegi asja vastu huvi tunneb, siis teeb seda rõõmuga.

Sandra räägib, et kuna taimetoitude retseptid ja koolitused, mida ta teeb, on talle nii südamelähedased, tulevad need loomulikult ja justkui iseenesest.

«Ma nagu tõmbaksin igasugust toitu puudutavat infot enesele ligi. Kõik retseptid taimetoidulehel on mu enda koostatud ja läbi proovitud, ehkki ideid tuleb muidugi igalt poolt. Kas või seesama läätse pikkpoiss — alles hiljuti nägin midagi samalaadset internetis. Kokaraamatud ja ajakirjad annavad päris palju inspiratsiooni.»

Seened on juba üsna jumekad ja Sandra lisab neile hea hulga kuivatatud tüümiani. Kuumutab neid natuke veel ja siis otsustab, et nüüd aitab. Ta tõstab seened mikserisse, lisab veidi sojakastet, viilu sidrunit ja sortsu brändit ning segab kõik läbi. Seejärel rändab karp pasteediga õue jahtuma.

Taimetoitlased

Sandra nendib, et kõige rohkem taimetoitlasi on Indias ja üldse Aasia maades. Ameerika elanikest olevat taimetoitlased ligikaudu kümme miljonit inimest ja ka brittide hulgas levivat taimedest elujõu ammutamise kultuur jõudsalt.

Sandra hakkas taimetoitlaseks eetilistel kaalutlustel. «Lihatootmise maailm on minu arvates võigas. Vaid lihast loobudes jääb see valdkond minu toetuseta,» lausub ta.

Taimetoidu veebilehelt leiab hoiatusega lingi filmilõigule, mis näitab lihatootmise varjukülgi.

«See film on paljudel silmad avanud. Nad on öelnud, et varem nägid nad ainult fileetükki poeletil ega mõtisklenud, kuidas see sinna on saanud. Kunagi ei mõelnud minagi. Laual oli lihtsalt vorst või liha,» kõneleb Sandra ning tõdeb, et nüüd ei söö ta ka kala, mune ega piimatooteid.

«Kui taimetoitlane läheb sõpradele külla, on tal mõistlik ise pirukas kaasa võtta või enne minekut kodus kõht täis süüa. Minuga aga sageli juba arvestatakse ja siis on laual ka midagi taimset,» lisab ta.

Bänd

Pasteet jahtub kiiresti ja röster küpsetab kuklid kuldpruuniks. Sandra määrib kuklitele paksu kihi värsket seenevõiet — sidruniviil ja brändi annavad sellele väga erilise maitse — ning jutustab oma teisest, esialgu uskumatuna tunduvast armastusest, death metal muusikast.

Pärast nelja aastat klaveriõpinguid muusikakoolis jõudis Sandra hoopis trummide juurde ning nüüd on tal koos basskitarristist elukaaslase Rain Pohlakuga bänd nimega Neoandertals.

«Rain õpetas mind trumme mängima: näitas ette, kuidas minu osa muusikas peaks kõlama. Nüüd mõtlen enamiku trummikäike juba ise välja,» kõneleb Sandra.

Paar on esinenud kõigis Baltimaades ning Austrias, Tšehhis, Slovakkias ja Poolas. Viljandis on neid kuulda saanud Rubiini kinos.

Praegu peavad Sandra ja Rain esinemistes vaheaega, kuni valmistavad koduses stuudios Viljandimaa piiri ääres Veelikse külas ette uue plaadi materjali.

«Trummide taga müdistamine annab tohutu vabaduse ja kerguse,» võtab Sandra lühidalt kokku metsiku musitseerimise võlu.

Raamat

Neoandertalsi plaadi valmimise kuupäev praegu veel paigas ei ole, seda aga teab Sandra kindlalt, et oma esimest raamatut esitleb ta 27. märtsil.

Eesti tsöliaakia selts palus tal kirjutada raamatu nendele lastele, kes ei talu gluteeni. Nüüd on see trükikojas. Pealkiri on «Miina vanaema juures» ja pildid joonistas sinna Sandra õde Kudrun.

Raamat kõneleb väikesest linnatüdrukust, kes maal vanaema juures palju nisujahust pirukaid sööb, kõhuvalu saab ja kellel arst tsöliaakia diagnoosib. Tervis seab toitumisele piirangud ja raamat pakub ideid, mida süüa, et toidulaud oleks võimalikult rikkalik.

«Kui raamat on ilmunud, on kohe kavas ka gluteenivabade toitude tegemise koolitus,» ütleb Sandra ja määrib veel ühele kuklile seenepasteeti.