Tunnustatud romaan ei kajasta ajalugu õigesti

Sofi Oksaneni «Puhastus» Foto: Internet

Sofi Oksaneni «Puhastus» avab ühe suguvõsa painavate kogemuste kaudu Eesti tõrjutud-mahavaikitud lähiajalugu.

Raamat annab hääle sõja, kommunismi ja tagakiusamise ohvritele. 1940. aastatel kogetud alanduste kõrval tõuseb teoses esile naiste kuritegelik ärakasutamine tänapäeval.

«Puhastus» on lugejate hulgas menukas, sest see on suurepäraselt fabuleeritud, hästi komponeeritud ja dramaatiline. Tegemist on väga hea põnevusromaaniga, eesti rahva kannatusvalule apelleeriva teosega, mille pinget kannab armastusmotiiv.

Sellest kriminaal-, põnevus-, ajaloolise ning armastus- ja pornoromaani tunnuseid sisaldavast raamatust leiab iga lugeja endale midagi. Kriminaalloo vormis poliitiline romaan, milles leidub maagilise realismi elustavat emotsionaalsust, lausa neelab endasse.

Aliide, korralik talutütar, ihaldab oma õemeest Hansu ja see ohjeldamatu tunne paneb liikuma süžee. Hans on mehine ja aus eesti talumees, kujutatud läbinisti positiivse tegelasena nagu ka tema naine Ingel.

Aliidest saab muude alatuste kõrval ka nuhk nimega Kärbes. Kärbse kui kujundiga tutvub lugeja juba teose esimestel lehekülgedel: Aliide ajab taga kärbseid, mida ta kätte ei saa, ometi on tema elamises neid eemaletõukavalt palju.

Ingel jääb oma psüühiliselt rusutud tütre Lindaga elama Venemaa avarustele, kapis võimaliku kojusõidu puhuks pakitud kohvrid. Ta istub endassetõmbununa akna all, ajab juttu üksnes lapselaps Zaraga.

Kahe õe erinevad elutõed ja ellusuhtumised on põrkunud Hansu tõttu. Aliide maailm on kitsas, alatu ja hoolimatu. Ingel on tõeliselt hea ja väärikas naine, kes suudab taluda oma saatusekoormat.

Et autor on noor ega tunne Eesti olusid kuigi põhjalikult, on teosesse sattunud olustikulisi ebatäpsusi, mis mõjuvad lugejale võõriti. 1947. aastal ei marineerinud eesti naised seeni, 1950. aastal ei olnud meil kasutusel kleeplinti, 1951. aastal polnud veel laste sukkpükse, 1986. aastal aga sai eesti rahvas ametlikult Tšernobõli katastroofist teada siiski enne maipühi, mitte kümme päeva hiljem.

Mustvalgele kujutamisprintsiibile lõivu makstes toob autor meieni kõike, mis on seotud nõukogude ajaga, väga negatiivses valguses. Näiteks NKVD mehed olid kindlasti vägistajad, karjatalitajate välimus oli kasimatu, parteilaste lapsed tahtsid saada lapsi Leninilt ja suitsuvorstid lettidel kubisesid ussidest. Läinud sajandi keskel elanud eestlasele on see pilt liiga moonutatud ja mustades värvides. Või siis see, kuidas 1992. aastal varastasid nõukogude sõdurid mullikaid ja rüüstasid poode ning maanaised kartsid loomavaguneid.

Eesti kriitikud ei ole võtnud ette selle romaani põhjalikumat retsenseerimist. Soomes mitu Finlandia auhinda ja teisi kõrgeid tunnustusi pälvinud teost on tõlgitud 25 keelde, kuid ta ei seleta Eesti ajalugu, vaid on pigem näide sellest, kuidas sünnib müügiedu.

Meie noortele ja Euroopa lugejatele jääb «mulje eestlasest kui närusest ja oma rahvuskaaslaste ning kas või sugulaste vastu kergesti värvatavast rahvatõust. Romaani ei saa hakata lugema usus, et see nimelt on raamat, mille abil Euroopale või koguni tervele maailmale seletatakse ära meie rahva kannatusterohke ajalugu. Kas tükati realistlikkusele pretendeerivas teoses loodud rahvuskuvand ikka sobib laias maailmas levitamiseks? «Puhastus» on eelkõige kriminaalne lugu. Klassikalisest kriminaalromaanist erinevalt iseloomustab «Puhastust» detektiivi puudumine.»

Nii arvab Kaarel Tarand möödunud aasta 12. detsembri «Sirbis» ilmunud arvustuses «Tuumapommiks kujutletud meelelahutus» ja temaga tuleb paljuski nõus olla.