Lume sisse pikad käigud teinud pisikene hiir

Juttselg-hiir eelistab loomset toitu ning mugib isukalt näiteks putukaid ja nende vastseid, kes maa sees või rohutuustide varjus talve üle püüavad elada. Paks lumekiht hoolitseb selle eest, et ta ise kellegi roaks ei satuks. Foto: Elmo Riig / montaaž

Kevadel, kui lumi ära sulab — ja ükskord sulab isegi tänavune lumi —, paljastuvad kuluheinas keerukad käigurägastikud. Need on hiirte turvateed, mis saavad alguse otse urusuudest.

Mõnel pool on lamandunud rohi tihedalt auke täis, justkui oleksid hiired lähtunud põhimõttest, et arhitektuur peab olema isuäratav ja meenutama võimalikult palju juustu. Teisal kulgevad mööda maad heinapebrest vorstikeste sarnased tunnelid. Talviselt toidulaualt üle jäänud taimeosad kleepusid külmaga ju lumest käikude seintele ja see omapärane siseviimistlus jääb mõneks ajaks püsima isegi siis, kui müürid sooja käes ära sulavad.

Tänu sügavale lumele on pisiimetajate elu sel talvel märksa julgem kui tavaliselt. Kui valge kate oleks õhem, suudaksid hea radarisüsteemiga röövlinnud saaki ka läbi selle märgata ning nende teravad küünised napsaksid pahaaimamatult toimetava närilise osavasti lume alt kaasa — elu esimesele ja viimasele lennureisile.

Nii paksu vaiba varjust on aga kakkudel ja kullidel söögi tabamine sama lootusetu üritus kui Viljandisse veekeskuse ehitamine. Isegi kavalal rebasel kulub hiireni kaevamiseks liiga palju aega ja too jõuab ammu ohutusse kaugusesse pageda.

Täiesti turvaline väikeste näriliste elu siiski pole. Esiteks mahuvad lumealustesse käikudesse neid jälitama nirgid ja kärbid, kellele hiired on igapäevane maiuspala. Pikksabad võivad vaid õnne tänada, et vilkaid kärplasi kuigi palju pole.

Teiseks seavad hiired ennast vahel ise löögi alla, sest nad ei suuda lume all luusimisega piirduda. Kas soovist värsket õhku hingata, lootuses midagi suupärast leida või lihtsalt uudishimust tõusevad nad ohutust sügavikust mõnikord pinnale. Seda rebased ja kakud ainult ootavadki.

Lihahimulistel nokad varnas

Väga palju närilisi hangedel ilmselt siiski ei uita, sest mitmelt poolt Eestist on kostnud kaebehääli röövlindude toidulaua kesisuse pärast. Kurtjad pole muidugi sulelised ise, vaid nende inimestest sõbrad.

Nii näiteks kirjutas Saaremaa leht «Meie Maa» hiljuti kodukakust, kes Kuressaares ühe elumaja hoovist surnuna leiti. Kohaliku linnutundja Mati Martinsoni arvamuse kohaselt lendas öökull inimestele nii lähedale just seetõttu, et hiirte ja rottidega on metsas kitsas käes.

Ilmselt sama häda on ajanud röövlinde süüa otsima värvuliste toidulaudade juurde. Ja kui mõni neist rahuldub seal vaid peki nokkimisega, siis teised kasutavad sissesöödetud kohta hoopis selleks, et krabada kinni sihvkadega kohale meelitatud rasvatihane või varblane.

Ornitoloog Riho Männiku kodu lähedal on ühest koristamata jäänud rapsipõllust saanud mõnus restoran tervelt sajale tuhandele rohevindile, talvikesele ja muule linnule. Loomulikult on niisugune tiivuliste armaada omakorda suur ahvatlus lihatoidulistele ning seepärast pole midagi imestada, et üks väikepistrik seal alailma passib.

Erinevalt väikepistrikust, kellele sulelised on suvelgi peamine kõhutäide, ei suuda päris paljud röövlinnud õhust saaki püüda. Nendele on väikenäriliste defitsiit tunduvalt valusam probleem, ent Riho Männiku ütlemist mööda ei sure nad selle pärast veel nälga.

«Lendamiseks vajalik aparaat on neil ju olemas. Eks nad rända lihtsalt sinna, kust toitu paremini kätte saab,» nendib ta.

Kui hakkab uputama

Närilisi uuriva zooloogi Uudo Timmi sõnul pole paksu lume kaitsvast mõjust hoolimata põhjust arvata, et meid kevadel hiirte üleküllus tabab. Nimelt teeb näriliste arvukus kolme-nelja-aastaste tsüklite jooksul läbi nii tubli tõusu kui märgatava mõõna. Just nagu Eesti majandus, jõudis ka hiirte populatsiooni kõver mullu skaala alumisse otsa ja talve jooksul saab väikseid loomi veel päris palju hukka.

«Mõned langevad kellegi söögiks, teised surevad haiguste või stressi tõttu,» tõdeb Timm. «Juurde ei tule neid talvel aga kusagilt.»

Timm möönab küll, et mõni liik, näiteks põldhiir, võib teoreetiliselt sigida ka talvel, kuid selleks peavad tal olema hästi soe eluase ja väga-väga palju süüa. «Seda võis juhtuda kolhoosi ajal mõnes viljaaidas, aga nüüd vilja enamasti nii ei vedele.»

Nils Holgersoni seiklustes kirjeldatud rändrottide invasiooni sarnane hiirteuputus meid seega ei ähvarda. Ent üleujutust on karta küll, sest taevatäis lund igaveseks maa peale pidama ei jää.

Ehk pühib kevadine tulvavesi ka hiiresoo urgudest minema? Neil pole ju oma Noad, kes laeva ehitaks...

Õnneks ei ole pisikesed loomad sugugi nii rumalad, kui nende aju kubatuuri järgi võiks arvata. Osa närilisi muidugi hukkub, kuid paljud põgenevad pealetungiva vee eest juba aegsasti ja otsivad varju mõnelt kõrgemalt põndakult või mäeküljelt. Vahel ronivad nad ka puude ja põõsaste otsa või päästavad oma naha suisa ujudes.

«Näiteks mutid topivad oma käigusuud nii tihedalt kinni, et vesi sealt läbi ei tule,» nimetab Uudo Timm veel ühe pääsetee. «Tõenäoliselt teeb osa hiireliike samamoodi, sest nad suudavad elada luhtadel, mis igal aastal üle ujutatakse.»

Väärtuslik toit vajab ka ise süüa

Mõnele aiapidajale või metsaomanikule tundub võimalus tülikatest närilistest ühe uputusega lahti saada ilmselt üsna meeldiva mõttena, sest aeg-ajalt suudavad nood isegi talvel tõeliselt suurt kahju teha. Nimelt hakkavad nad seemnete ja muu parema kraami lõppemise järel sööma noorte puude koort.

Kõige hullem on see, et lume all jõhverdaval hiirel on justkui katus peal, mis ei lase tal ülespoole liikuda. Seetõttu teeb loom närides puule ringi peale ja lõikab koore toitekanalid läbi. Enamasti sellisest puust enam elutaime ei saa.

Hiiri, olgu nad mis liigist tahes, kipuvad inimesed üldse üheselt kahjuriks pidama. Ja eks ta mõnes mõttes nii ka ole, ehkki nondele on kahjurid hoopis inimesed, kes heast peast terve põllutäie vilja sügisel nende nina alt minema tassivad.

Teisest küljest on väikesed närilised kogu loodusele väga olulised. Kui nendest ei moodustuks sedavõrd rasvast toiduahela lüli, jääksid juba mainitud röövlindude, rebaste ja kärplaste kõrval nälga veel paljud liha- ja kõigetoidulised.