Sacha Baron Coheni loodud tegelaskujud võivad vaatajat ajada ühtviisi nii naerma kui nutma.
Brüno mudib tarbimisühiskonna valupunkte
Kolme aasta eest ühe filmiajaloo stiilseima tüübi, Kasahstani ajakirjaniku Borat Sagdijevina filmis «Borat: kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel» üles astunud Sacha Baron Cohen viis provokatiivse filmižanri uuele tasemele.
Lääne kultuuri kompleksidest puutumata Borat oli aga mõnes mõttes poisike Coheni uue tegelaskuju, lääne kultuuri kõikidest pahedest rikutud geireporter Brüno kõrval. Brüno missioon on saada tuntuimaks Austria päritolu superstaariks pärast Hitlerit ning selle nimel ei tunnista ta mingeid tabusid.
Eraelus tagasihoidlik ning intervjuudest üldjuhul hoiduv Sacha Baron Cohen on filmivõtetel hull mees, kes ei kompa postmodernistliku ühiskonna taluvuspiire või tolerantsust siidkinnastega, vaid hüppab sellele oma värvilisse lateksisse rüütatud tagumikuga lihtsalt näkku.
Kahepalgelise tarbimisühiskonna õuenarri amet on eluohtlik sõna otseses mõttes.
«Brüno» võtetel oli Coheni elu ohus rohkem kui üks kord. Väga halvasti oleks võinud lõppeda Jordani jõe läänekaldal pesuehtsa terroristi Ayam Abu Aita, Al-Aqsa märtribrigaadi liidri juures stiilisoovituste jagamine. Paari tuhande purjus ja üles köetud Ameerika lõunaosariiklase ees geipropaganda tegemine polnud ka just kõige parem mõte. Jahimeeste tolerantsi proovilepanek samas piirkonnas lõppes näkku suunatud püssitoruga.
Kohati on pea võimatu öelda, kus lõpeb dokumentaalne provokatsioon ja algab lavastatud stseen.
Filmi DVD-variandil on lisadena kaasas kolmveerand tundi lisamaterjali filmivõtetelt ning seda tasub tähelepanelikult vaadata.
Keeraku Brüno vinti üle kui palju tahes — reaalne elu annab talle ikkagi silmad ette.