Lapsepõlv annab jõudu kogu eluteeks

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala peakunstnik Jaanus Laagriküll
Ugala peakunstnik Jaanus Laagriküll Foto: Elmo Riig / Sakala

Ugala peakunstnik Jaanus Laagriküll on nii positiivne ja särav inimene, et jutuajamise lõpul hakkab ta ise oma negatiivseid jooni otsima ning poisipõlvest mõne leiab ka.


Juba neljandat nädalat on Jaanusel jalg kipsis. Nii hüppab ta kahe karguga ringi ning teeb korraga kahe lavastuse, Ugala «Arkaadia» ja Vanemuise «Paanika» kujundust. Kolmes kõrgkoolis — kunstiakadeemias, Viljandi kultuuriakadeemias ja tehnikaülikooli Tartu kolledžis — loengute andmise lükkas ta kevadesse.



Noorena tegi Jaanus tublisti sporti ja harrastas isegi motokrossi, kuid oli seni pääsenud terve nahaga. Nüüd kukkus ta suusatades nii õnnetult, et rohkem kui kaks kilomeetrit pole ta sõita saanudki. «Ja seda niisugusel talvel, kui suusarada algab otse akna alt!»



Oma perest räägib Jaanus väga soojalt. Kindlasti ei kuulu ta nende tuntuks saanud inimeste hulka, kes häbenevad oma «lihtsat» lapsepõlve.



Tema poisikesepõlve Anija vallas Ülejõel kuulusid ema ja isa, vennad, vanaema, külalapsed ning laudas talitamist ootavad loomad. Kodu pakkus kõige olulisemat: elutervet suhtumist maailma ja parasjagu vabadust.



«Mänguasju tegime mõnikord ise, näiteks kombineerisime mitmest kuuri taha vedelema jäänud lagunenud autost ühe terve kokku. Kraavikallastele meisterdasime oma ideaalküla ja jaotasime krundid ära. Meid oli ligi kümme last. Ehitasime majad ja autoteed. Need olid umbes praeguste makettide suurused,» meenutab Jaanus. «Kui mõtlema hakkan, siis nüüdse ametiga oli tõesti nagu link sees.»



Hiljem tulid suuremad ehitustööd. Vanaema lauda taha kerkis kolme toaga elamu ja üks maja oli koguni kahekorruseline, mis sellest et vaid kaks meetrit kõrge.



Salajased pühad

«Hommikul läksime kooli. Ema pani alati nimekirja lauale, mida koolist tulles teha: lammastele heinad ette viia, kanadele kartuleid hakkida... Vahel läksime hommikulgi laudast läbi, kui lambal olid talled sündinud või juhtunud midagi muud põnevat. Loomad on alati sõbrad,» jutustab Jaanus.



Vaid üks asi tundus väikesele poisile natuke kummaline. «Ma ei saanud lapsena kuidagi aru, miks aastavahetusel olid kahed pühad: ühed väikesed ja igavad, teised suured, kui sai kingitusi ja pidutseti. Hiljem mõistsin, et esimesed olid jõulud, mida peeti vaikselt ja kinniste kardinate taga. Ju oli Siber oma töö teinud ja hirmu hinge jätnud. Minu pere oli küüditatud: vanaema, vanaisa, vanaonud, vanatädid, ema ja tädi.»



Kuigi hiljem sai Jaanus Laagriküllist Kehra koguduse noortetöö juht ning tema käe all tegutsenud skautide hulgas oli isegi hilisem modell ja ilmakuulsa illusionisti David Copperfieldi sõbratar Merilin Jürna, ei teadnud ta lapsena eriti midagi vanaema kirikus käimisest.



Usk ei ole talle käskude ja keeldude koodeks, pigem maailmavaade ja südameheadus.



Eriline headus

«Vanaemal on väga hea süda. Ma tajusin juba lapsena, et temas on midagi teistmoodi,» lausub Jaanus.



Jõulude ajal koguneb terve suur pere ikka vanaema juurde, kes on 85-aastane, kuid endiselt tragi: askeldab ringi ja sõidab suvel koguni jalgrattaga. Jaanuse ema ütleb, et tema ema on kõiki lapselapsi jõudumööda kasvatanud.



Kodumaja lähedal olid suured metsad.



«Kõige rohkem mäletan öiseid talveteid, kui me tulime vanaema poolt saunast. Alguses sõidutasid vanemad meid kelkudega, hiljem sõitsime ise suuskadega.»



Lähedal oli tehase tuhamägi, poiste ekstreemspordipaik. «Salvokate ja mistratükkidega tegime hüppekaid ja pikki lumekäike.»



Kõige julgemad trikid olid läbi 50-meetriste tuhašahtide ronimine ja jüripäeval suurte kummikuhilate põletamine mäe tipus.



Jaanus mäletab suuri lumehangi, kuhu võis sisse hüpata ja üleni ära kaduda.


Poisslastel tuli ka tülisid ja pahandusi ette. Ema ütleb selle kohta: «Lapsena kaklesid nad päris usinalt, praegu saavad väga hästi läbi.» Ning lisab, et ta on oma poegade üle uhke.



Ärimeest ei saanud

Jaanus Laagriküll ei unistanud lapsena kunstnikuks saamisest, kuigi kirjutas ja joonistas koomikseid. Pärast põhikooli läks ta hoopis Kosele kutsekeskkooli ja õppis autoremondilukksepaks. Seejärel töötas Kehra sovhoosis — algul autoremondilukksepa ja pärast autojuhina — ning Anija metskonnas, kus tegi remonditöid ja oli raietööline.



«Koos vennaga olen maja algusest lõpuni valmis ehitanud,» sõnab ta.


Edasi viis tee Jaanuse Tallinna kommertskooli.



«See oli tasuline. Õppisin teenitud raha maha, äraelamiseks töötasin kooli ajal  mööblitislerina.»



Ärikool andis noormehele peale teoreetiliste teadmiste arusaamise, et ärimeest temast ei saa, ja ta läks tööle väikesesse trükikotta Hiiul.



«Trükkisime seal isegi riigieksamite materjale. Sellise tellimuse jaoks pidi olema usaldusväärne tegija.»



1997. aastal läks Jaanus Laagriküll kunstiakadeemia ettevalmistuskursustele: algul graafilise disaini, seejärel sisearhitektuuri erialal, kuni jõudis suure rauast ukse taha, millel oli silt «Lavastuskunst».



«Need lõhnad ja värvid, kogu see mõnus segadus... Olin otsekui ära tehtud. Sain aru, et olen õiges kohas. Selline fluidum oli seal,» meenutab ta.



Esimene töö suures teatris tuli juba teisel kursusel, kui õppejõud Katri Kaasik-Aaslav lavastas Rakveres Tšehhovi «Kajakat».



«Tegime eskiise Tšehhovi näidenditele, minu idee meeldis talle ja ta ütles, et oleks ebaõiglane seda kellegi teisele pakkuda. Olin väga meelitatud.»


Nüüdseks on teatrikunstnik Jaanus Laagriküll teinud koostööd paljude lavastajatega.



«Taago Tubinaga on väga hea töötada, sest ta on inimesena hästi avatud ja me saame rääkida. Mõni lavastaja ütleb, et paku variandid, teisega hakkad kohe algusest peale koos mõtlema. See teeb lavastuse hõrgemaks, kui pooltoonid kaasa mängivad,» kõneleb ta.



Ott Aardamiga oli vahva koostöö «Börsi ja Börsitari» ning «Poksijate» lavaletoomisel.



«Tegelikult klapin ma kõigiga. Uku Uusberg on värvikas lavastaja. Nüüd on Toomperega uus ja huvitav kogemus...» räägib Jaanus ning lisab, et on kõik pakkumised rõõmuga vastu võtnud.



Kunstnik nendib, et ta teeb pikalt eeltööd ja vormistamine läheb palju kiiremini.



«Loomine, väljamõtlemine on hästi habras periood. Kui midagi muud tuleb vahele, on raske uuesti keskenduda, see võtab palju energiat. Kui räägid sellest teise kunstniku või lavastajaga, saab ta kohe aru, millest jutt käib.»



Küsimuse järel, millised kolleegide tööd teda teatris on vapustanud, mõtleb Jaanus tükk aega ja nimetab siis Pille Jänese kujundatud «Kuningas Leari» Draamateatris. «See vapustas oma mastaapsusega. See tohutu vesi, mis seal voolas.»



Visuaalselt võimsa elamuse on talle jätnud Peter Greenaway film «Prospero raamatud».



Pime torn lõi helendama

Kord istus Jaanus Laagriküll Ugala peanäitejuhi Indrek Sammuliga teatrimaja rõdul ja mõlemale tundus, et maja on pime.



«Arutasime, et oleks ju viisakas näidata: siin on teater, olete oodatud. Siis mõtlesime, et tühjal tummal tornil võiks olla tore helendav logo. Peagi tuli suur ja ilus üllatus: Viljandi firmad kinkisid teatrile valguslogo.»



Tunnusmärk süttis 6. jaanuaril, kui Ugala sai 90-aastaseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles