Kuidas me lõpuks häälega televiisori saime

Õhtul on Lõhavere ravi- ja hoolduskeskuse puhketuppa jäänud mehed, kellele pakub huvi olümpiaülekanne. Juhataja Ene Maaten rõõmustab, et uuel pillil on nii pilt kui heli. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühel ilusal talveõhtul heliseb telefon. Liini teises otsas on hea ja ammune tuttav Helgi Sooaru Torontost, kes koos oma õe Helju Salumetsaga on aidanud paljusid kodu-Eesti inimesi.

Seekord on proua Sooarul taas üks abipakkumine: nimelt soovib tema kaaslinlane Maimu Hellat toetada kedagi Viljandimaal. Tema juured on isa kaudu siin kandis, sest vanavanemate talu oli Mulgimaal.

Inimesi, kes abi vajavad, on praegu rohkem kui küll. Pean nõu tuttava arstiga, kes oskab peale haiguse näha ka seda, kuidas inimene eluga toime tuleb. Kirja saab mitu nime.

Heategija valik teleri kasuks

Viimasest käigust Lõhavere ravi- ja hooldekeskusse on meelde jäänud puhketuba, kus eakad hoolealused istusid vana 21-tollise ekraaniga televiisori ees. Loomulikult pole sel aparaadil ka digiboksi, milleta alates juulikuust enam üldse pilti ei näe.

Hooldekodu juhataja Ene Maaten kinnitas küll, et digiboks kindlasti hangitakse, siiski saab kirja pandud ka uus digiboksiga televiisor.

Proua Hellatile tundub see valik parim ja ta paneb kingiraha teele.

Enne kui ostmiseks läheb, teeme fotograaf Elmo Riigiga poodidele tiiru peale, et leida sobivaim mudel. Kõhkleme viimase hetkeni Euronicsis müüdava Sony ja Experdi Philipsi vahel. Lõpuks langeb valik viimase kasuks. Kes teab, miks. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et Experdi müüjad pole kitsid oma kaupa ja selle häid omadusi kiitma.

Osalised rõõmsas ettevõtmises

Teisipäeva lõuna ajal ongi tähtis hetk käes. Raha letile, 42-tolline digiboksiga Philips autosse ja sõit Lõhaverre algab. Läheme veel läbi turuhoonest ja ostame kaasa suure kotitäie kommi.

Tee peal arutame, et on tore ka midagi positiivset kajastada, ning tunneme ennastki natuke osalistena asjas, mis peaks rõõmustama inimesi, kelle elus väga palju rõõme enam pole.

Hooldekodu rahvas muidugi teab meie tulekust ja on elevil. Puhkeruumi on kogunenud kenake hulk hoolealuseid, kelle argipäeva toob võõraste toimetamine vaheldust.

Ene Maaten on palunud, et uus televiisor kinnitataks seinale, nii jääb puhketoas rohkem vaba ruumi.

Häält ei ole ega tule

Algab keerulise ja kalli kinnitusmehhanismi teleri külge monteerimine. Natuke aega võtab, aga asja saab. Siis puuritakse augud seina, pannakse kinnitusmehhanismid aukudesse ning varsti on uus ja uhke teler seinas.

Pilt tuleb ette, kõik kuus Eesti kanalit on olemas.

«Seda on lihtsam häälestada — mul endal on natuke vanem mudel, millel pole eestikeelset menüüd,» ütleb Elmo ja püüab häält telerisse võluda.

Mida edasi, seda lootusetum asi näib.

Osa publikust tüdineb ja läheb tubadesse.

Minu kõrval istuv toreda olemisega proua Hilja küsib kavala näoga, kui vana ta olla võiks. Pika mõistatamise peale jõuame üheksakümneni ja sealt neli aastat edasi.

Aastad on Hilja kuulmisest tubli tüki vähemaks võtnud ja kui ta lõpuks teada saab, et uhke pildiga lapikul teleril polegi häält, ohkab ta kergendatult — tema nimelt arvas, et ei kuule enam üldse.

Elmo Riig helistab poodi. Sealt antud nõust pole kuigi palju kasu. Siis helistan Experdi Tartu kauplusse, kust samuti soovitatakse üht ja teist nippi, kuid needki häält välja ei võlu. Philipsi esinduse klienditeenindusest annab automaatvastaja teada, et tööpäev on lõppenud ja uus kõne on oodatud järgmisel hommikul.

Vahepeal tutvustatakse Väinot, kes oli algul päris lamaja, siis ratastoolis ja nüüd käib kepi najal juba täitsa ilusti. Väino teebki omal jalal puhketoale tiiru peale. Siis istub ta taas tooli ja suunab ootava pilgu ekraanile.

Tunnid lähevad, hooldekodu elanikel jõuab kätte õhtusöögiaeg ja puhketuppa kaetakse laud.

Kohale on tulnud arvuti­spetsialist Marko Reimann, kelle manipulatsioonidest samuti mingit kasu pole.

Lõpuks õnnestub tänu Experdi Viljandi kauplusele saada ühendus Philipsi Eesti esindusega. Kui olen sealsele mehele kogu loo ära rääkinud, vabandab too ja lubab Viljandi kauplusega kõnelda.

Kommikausid puhketoa laual on peaaegu tühjad.

Uus teler teel

Peatselt saame sõnumi, et uus televiisor on Lõhavere poole teel.

Üks hoolealustest ütleb, et tema tahaks Oskar Lutsu filme vaadata. Enne seda on Ene Maaten rääkinud, et soovib hankida filmide tellimise võimaluse.

Lõpuks jõuab kohale Expert Viljandi auto, juhataja roolis. Mees vabandab ja imestab, kuidas küll niisugune asi juhtuda sai. Tema on juba kümme aastat kaupluses ametis ning selle aja jooksul on praagiks osutunud ainult üks raadio ja üks hakklihamasin.

Uus teler saab seinale ja sellel on nii pilt kui heli.

Lõpp hea, kõik hea.

Koos seinakinnitusega täpselt 13 095 krooni maksma läinud televiisorist jääb raha ülegi, nii et väiksemal määral saab toetada veel mõnda abivajajat.

Järgmisel päeval ütleb Ene Maaten, et teler töötab suurepäraselt ja vaatajaid on puhketoas palju rohkem kui varem.