/nginx/o/2010/01/15/296804t1h94b4.jpg)
Kuigi Viljandi maastikukaitseala asub suures osas linna territooriumil, võib sealt mullu tehtud inventuuri andmetel leida ootamatult palju taime- ja linnuliike ning hulgaliselt nahkhiiri.
Uuringud tõid välja Viljandi loodusliku rikkuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nahkhiiri registreeriti Viljandi lossipargis ja Viiratsi all salumetsas kokku üheksast liigist. Jäädes inimestele enamasti märkamatuks, lendavad seal öösiti ringi sellised tegelased nagu põhja-nahkhiir, tiigilendlane, veelendlane, suurvidevlane, pargi-nahkhiir, pruun-suurkõrv, hõbe-nahkhiir, Brandti lendlane ja habelendlane.
Tähelepanuväärne mitmekesisus valitseb ka suleliste hulgas: ornitoloogid märkasid Viljandi maastikukaitsealal inventuuri tehes 102 liigi esindajaid. Mõni liik, näiteks väikekajakas, kiivitaja ja sookurg, küll kaitsealal ei pesitsenud, vaid käis seal toitumas.
Looduskaitsealuseid linnuliike leidub Viljandi maastikukaitsealal 18. Neist põnevamad on raudkull, mustviires, roo-loorkull, jõgitiir ja kodukakk ning terve hulk rähne: valgeselg-, tamme- ja väike-kirjurähn, hallpea-rähn ja väänkael.
«Rähnide arvukus näitab metsa head kvaliteeti — seda, et siin on üsna vana mets, kus leidub kuivanud puid, millel rähnid toituda saavad,» ütles keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni kaitse planeerimise spetsialist Meelis Suurkask. Tema oli see, kes kõnealust inventuuri juhtis ja ühtlasi maastikukaitseala taimestikku uuris.
Suurkask selgitas välja, et selles piirkonnas kasvab 387 liiki soontaimi, mis on nii väikese kaitseala kohta väga hea tulemus. Arvesse tuleb võtta sedagi, et 364,4-hektarisest maastikukaitsealast 115 hektarit moodustab Viljandi järv.
Kaitsealuseid taimeliike kasvab siin 10 ning suurem osa neist on käpalised: vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, soo-neiuvaip, suur käopõll ja kahelehine käokeel. Kõik need on märgade kasvupaikade liigid.
Leidub ka kollast käokinga, tähkjat rapuntslit, künnapuud, valget vesiroosi ja ahtalehist ängelheina. Viimati nimetatu on Suurkase sõnul Eestis väga haruldane ning kasvab peamiselt luhaheinamaadel ja võpsikuservades.
«Mina olen ahtalehist ängelheina näinud ainult Soomaal, kuid tõenäoliselt on see liik mööda Raudna jõe orgu Viljandini levinud,» kõneles taimestiku uurija.
Kaheksa elupaigatüüpi
Et osa Viljandi maastikukaitsealast kuulub Natura loodusalade hulka, uuriti inventuuri käigus ka piirkonna elupaiku.
«Viljandi järv on võetud Natura alade hulka kolmel eesmärgil: esiteks soovitakse säilitada järve kui elupaika, teiseks kaitstakse seal esinevat harilikku vingerjat ja kolmandaks kaitstakse seal samuti elavat saarmast,» rääkis Meelis Suurkask.
Inventuuri tulemusena selgus, et Viljandi maastikukaitsealal leidub kaheksa maismaa elupaigatüüpi ning need on üsna kesises seisus.
«Kõrge väärtusega on umbes 10 protsenti kaitseala maismaa elupaikadest,» nentis Suurkask ning lisas: «See on ka mõistetav — tegemist on ju sisuliselt linna maaga, mis on risti-rästi jalgradasid täis.»
Väärtuslikumate aladena tõi Suurkask välja ürgoru Männimäe-poolse nõlva aruniidud. Heas seisukorras on järveäärne madalsoo, eriti Orika-poolses otsas, ja võimas salumets, mis kasvab järve Viiratsi-poolsel nõlval.
Nahkhiired armastavad jalgradu
«Kokkuvõttes võib siiski väita, et Viljandi maastikukaitseala on bioloogiliselt väga väärtuslik, sest kõik näitajad on seal tunduvalt üleval pool keskmist,» lausus Meelis Suurkask.
Osa sellest looduslikust rikkusest, näiteks liigirikas madalsoo, on hästi säilinud tänu headele looduslikele tingimustele. Mõni väärtus on aga tekkinud tänu inimtegevusele. Siin võib näiteks tuua jalgrajad, mis on tallatud Huntaugu nõlvale vanasse salumetsa.
«Need meeldivad nahkhiirtele. Nimelt lendavad nood suvel mööda teeraja pimedat koridori ja püüavad nõnda saaki. Samal otstarbel kasutavad nad teisele poole järve tekkinud terviseraja koridori,» selgitas Suurkask.
Kui teerajad välja arvata, on salumetsadele siiski kõige parem, kui nad saaksid areneda ilma inimese vahelesegamiseta. Käpaliste kasvukohaks olevate aruniitude ja luhaheinamaade säilitamiseks on aga hooldustööd väga vajalikud. Nende võsastudes väärtuslikud taimed kaovad.
«Nii mõnigi luhaheinamaa Männimäe-poolses nurgas tuleks uuesti lahti raiuda,» ütles Suurkask. «Nii pääseksid inimesed paremini järve kaldale ja võib eeldada, et ka käpalised tuleksid siis sinna tagasi.»
Esimene inventuur
Et väärtuslikku kaitseala hoida, on keskkonnaamet koostanud selle tarvis uue kaitsekorralduskava. Piirkonna inventuur korraldatigi eelmisel aastal selleks, et kõnealuse dokumendi koostamiseks vettpidavaid andmeid hankida.
Meelis Suurkask märkis, et kuigi Viljandi ürgoru maastikukaitseala ja lossipark võeti kaitse alla juba 1964. aastal, ei ole sealset elustikku seniajani kaardistatud. «Me ei saa planeerida kaitsekorralduslikke tegevusi, kui me ei tea, mida selles piirkonnas leidub.»
Kui esialgu oli kaitseala loodud vaid Viljandi järve ja ürgoru mitmekesise maastiku säilitamiseks, siis nüüdseks on sel palju rohkem ülesandeid. Eesmärk on kaitsta ka haruldaste liikide elu- ja kasvupaiku ning säilitada bioloogilist mitmekesisust. Natura alade hulka kuulumine seab veel omad tingimused.
Viljandi maastikukaitseala uus kaitsekorralduskava on koostatud aastateks 2010—2020. Selles antakse lühiülevaade kaitseala loodusest, ajaloost, maakasutusest ja senisest inimtegevusest ning analüüsitakse piirkonna kaitseväärtusi mõjutavaid tegureid ja tuuakse välja, mida konkreetset on tarvis ette võtta.
«Kaitsekorralduskava näitab, kuidas peaks maastikukaitsealal majandama, et sealsed loodusväärtused ja liigiline mitmekesisus säiliksid,» sõnas Suurkask. «Tavaliselt koostatakse dokument viie või kümne aasta peale ning siis vaadatakse see uuesti üle, sest aja jooksul võivad paljud asjad muutuda.»
Jätkab endiste piiridega
Meelis Suurkask rõhutas, et kava koostamise käigus Viljandi maastikukaitseala piirid ei muutunud ja vahepeal vaidlusi tekitanud lossipark on endiselt selle koosseisus.
Nimelt pidas Viljandi linnavolikogu 2009. aasta algul plaani taotleda keskkonnaministeeriumilt heakskiitu lossimägede maastikukaitseala piiridest väljaarvamiseks, tuues põhjenduseks, et sealsed muinsuskaitsealused objektid vajavad senisest tõhusamat kaitsmist ja paremat eksponeerimist.
Ametnikud leidsid, et looduskaitse all olevast pargist puude mahavõtmine on keeruline ja pikka kooskõlastamist nõudev protsess.
«Me aktsepteerime linnavalitsuse soovi puhastada lossivaremed liigsest võsast ja puudest. Tuleb ainult leida kesktee loodus- ja muinsuskaitse nõudmiste vahel,» rääkis Suurkask. «Suurem osa linde ja nahkhiiri elab niikuinii pargi metsikumas osas ja seega saab vaatamisväärsuste juures rahulikult tegutseda. Tuleb lihtsalt losssimägede pargiala rekonstrueerimise projektis koos kindlaks määrata, kuidas ja mida tehakse.»
Pardid väetavad vetikaid
Peale lossipargi rekonstrueerimise ja lossivaremete väljatoomise näeb kaitsekorralduskava ette ürgoru nõlvadel asuvate poollooduslike koosluste hooldustöid, kahel pool järveotsas asuvate madalsoode võsast puhastamist ning maastikuvaadete säilitamist.
Peale selle on kirjas puhke- ja aktiivse tegevusega seotud rajatiste korrastamine, järve tervise parandamine ning ujumis- ja paadiliikluse tingimuste parandamine.
Meelis Suurkask tõdes, et kuigi Viljandi järve tervislik seisund on spetsialistide hinnangul hea, leidub seal ka valupunkte. Üks neist on Viljandi rand, kus häirivad suplejaid vetikad.
«Siin ei aita muu, kui et vetikad tuleb õigel ajal ja mitu korda suve jooksul välja niita,» lausus Suurkask. «See nõuab pidevat hooldust nii nagu muru niitmine.»
Spetsialist lisas, et vetikate vohamises on süüdi ka inimesed ise, sest see on otseselt seotud partide toitmisega. «Inimesed meelitavad pardid paadisildadele, kuid nondel on teatavasti väga kiire seedesüsteem: see, mis ühest otsast sisse läheb, tuleb teisest kohe välja. Niimoodi väetavad pardid rannaäärset veekeskkonda ning selle tagajärjel hakkavadki seal kasvama vetikad ja muud taimed.»
Üks võimalus ujumistingimusi parandada ongi keelata lindude toitmine ja kolm korda suve jooksul vetikaid niita. Lisaks sellele soovitavad bioloogid lasta järve röövkalamaime, kes aitavad vett selgena hoida.