Villemi mahetalus astelpaju kasvatav regirokkansambli Oort laulja Aleksander Sünter jäi marjade müügiga kimpu ning nii asus ta neist hoopis moosi ja jooke valmistama.
Regirokkar levitab Eestis astelpajuusku
17. veebruar 2010, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksander ehk Sass Sünter võis läinud sügisel rõõmustada, sest hektarine astelpajuväli Tääksi ürgorgu jääval poldrialal andis korralikku saaki. Erinevalt varasematest aastatest ei õnnestunud aga marju Soome müüa, sest seal küpses neid tänavu sama ohtrasti.
Olukorda analüüsides leidis Sass, et turg ootab astelpajumahla ja -moosi. «Eestis on tekkinud arusaamatu olukord, kus kasvatajatel jäävad marjad kätte, samas kurdavad inimesed, et astelpajutooteid pole kusagilt saada,» lausub ta.
«Sakala» läks vaatama, kuidas külmkambrist toodud marjadest saavad Eesti maaülikooli Polli tootearenduskeskuses mahlajook ja limonaad.
Moosisegamine on nagu paadisõit
Kui kohale jõuame, on marjad juba purustatud, kestad ja seemned välja sõelutud ning mass jõudnud segamisnõusse. Sass arutab tootearenduskeskuse projektispetsialisti Pille Põllumäega pikalt ja põhjalikult, kui palju vett ja suhkrut mahlale lisada. Aeg-ajalt segatakse jooki suure lusikaga ja siis jälle maitstakse. Viimaks on mõlemad tulemusega rahul.
Segades on Sass väga mõtlik, hoides lusikat nagu mõla. Pärin, millele Saaremaa juurtega mees mõtleb.
«Meenub, kuidas käisin lapsepõlves isaga kummipaadiga merel,» vastab ta. «Õhtuti panime põhjaõnged sisse ja igal hommikul võtsime välja. Enamasti oli saak paarkümmend ahvent ja üks-kaks angerjat. Vahele jäid vaid tormiga päevad. Vahel juhtus ka vaiksema ilmaga, et merele jõudes läks tormiks ja tuli tagasi randa pöörduda. Siis pöörasime paadi tagurpidi ja pugesime paduvihma eest selle alla peitu. Oli ilus aeg.»
Idealistist maailmaparandaja
Pärast mahlajoogi segamist see pastöriseeritakse, edasi jõuab aga tublide naiste ja villimisaparaadi abiga pudelitesse.
Veidi teistsuguse tee läbivad need marjad, millest valmib limonaad. Nemad saavad seltsiks mõnevõrra rohkem vett ja lõpetuseks aparaadist surtsu süsihappegaasi.
Seda, kui kaua joogid säilivad, Sass täpselt öelda ei oska.
«Toorpüree säilib külmas umbes kümme päeva, mahlajook ehk kuu aega, limonaad tõenäoliselt pool aastat,» lausub ta.
Tootmisest jäävad järele kestad ja seemned, mis on samuti väga kasulikud, ning Sassil jätkub mõtlemisainet, mida nendest tegema hakata.
«Kodus oleme need ära jahvatanud ja jahu kasutanud kookides. Oleme neid ka jahvatamata keeksitaignasse pannud. Tulemus on väga maitsev.»
Sass rõhutab, et kasutab toodete valmistamiseks mahesuhkrut ning marjadki on kasvanud keemiliste vahendite abita. Ökotootmine muudab lõpptulemuse ühelt poolt kallimaks, kuid teisalt ka väärtuslikumaks.
Tuumasõjaks soetati varusid
Sass tõdeb, et esialgu pole ta pidanud toodetest lahtisaamiseks suurt vaeva nägema. Enamik Pollis toodetud mahlajooke leidis kohe ostja nii nagu varem Mustla lähistel väiketööstuses tehtud moosidki.
«Tahtjad tulid sõprade ja tuttavate seast, kellele ma pakutava kohta enne meili saatsin. Tellimusi tuli isegi rohkem, kui korraga teha jõudsin,» lausub ta ning lisab, et sõbrad ja tuttavad käivad kodust ostmas ka külmutatud marju.
Sass räägib, et teda on innustanud astelpajuga tegelema asjaolu, et see pole lihtlabane rahateenimine — marjad ja nendest saadavad tooted turgutavad kasutajate tervist. Kirjandusest ja uurimustest loetu põhjal teab ta, et Nõukogude ajal oli astelpaju riiklikult tähtis mari. Astelpajusortide aretust toetati militaareelarvest ning asteplajuõli peeti kiirituskahjustuste puhul parimaks abimeheks. «Puhuks, kui peaks algama tuumasõda, olid kogutud astelpajuõli varud ja ka kosmonautide menüüs oli astelpaju tähtsal kohal.»
Kõneldud on juhtumitest, et inimesed on saanud tänu astelpaju tarvitamisele lahti kasvajast või maohaavadest.
Astelpaju on põnev
Sassi meelest on astelpajuga põnev tegelda, sest kuna täpset standardit ees pole, on võimalik tooteid välja mõtelda.
Aastate jooksul on Aleksander Sünter mitmesuguseid võimalusi juba oma pere peal katsetanud.
«Näiteks võtan sügavkülmikust jäätunud astelpajumarjad, valan neile kuuma vett, lisan pruuni suhkrut ja löön kõik nuimikseriga segi. Külmkapist haaran keefiri või apelsini- ja viinamarjamahla ning lisan üht või teist. Praegu arvan, et kõige parem on astelpaju viinamarjamahlaga,» jagab astelpajukasvataja tarkuseteri. «Hea on seda panna kokku ka vahtrasiirupiga.»
Ta on marju seganud šokolaadi sisse ja nimetab tulemust samuti suurepäraseks. Veel teab ta, et kui panna astelpajumarjad ööseks maitsestamata jogurtisse seisma, imeb vedelik seemnetest ja kestadest ajapikku välja õlid, mis on eriti väärtuslikud.