Närska mäe tulevik: kunstlumi ja tõstuk

Närska mägi Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui praegu valitseb teisel pool Viljandi järve asuval Närska mäel vaikus, siis 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel oli see väga menukas mäesuusatamispaik.

Tõsi, ajad ja ilmaolud olid tollal teised. Esiteks said vähesed kiiruse nautijad lubada endale spetsiaalseid mäesuuski — enamik kasutas ikka tavalisi murdmaasuuski. Teiseks poleks mäesuuskadega meil suurt midagi peale hakata olnudki: Slovakkiasse, Soome või mujale välismaale ei pääsenud ja praegu populaarsed Otepää kandi mäesuusakeskused olid välja arendamata.

Niisiis otsiti meelelahutust kodu lähedalt. Ja et säärane lumerohke talv, nagu me praegu nautida saame, oli pigem reegel kui erand, oli Närska loomulik sihtkoht.

Esimene slaalomivõistlus

Tegelikult oli Närska mäel tasasevõitu Eesti suusaajaloos kindel koht juba tunduvalt varasemal ajal. Nimelt toimusid siin 1930. aastatel Eestis esimesed slaalomivõistlused.

Uuesti saab Närksa mäest kui kohalikust mäesuusatajate Mekast kõnelda 1970. aastate teisest poolest, kui selle ala entusiastide Raivo Mändmaa ja Raivo Reinoki eestvõttel hakati nõlva taas arendama. Metsa sisse rajati uus siht, mida teatakse praegu Uue Närskana, selle äärde paigaldati tõstuk ning 1980. algul kuhjati mäe otsa põllule veel küngas, et nõlva pikendada.

«Tõstuk oli valmistatud tollases koondises Auto, kes oli ainus selliseid asju tootev firma Nõukogude Liidus,» meenutab Raivo Mändmaa.

Muidugi polnud see niisugune taldrik- või ankurtõstuk, nagu me praegu oleme suusakeskustes harjunud nägema. See koosnes postidest, veomehhanismist ja trossist ning suusatajal endal pidi olema konks, millega ta sai end tõstuki külge haakida.

Entusiastide kätetöö

Mäge hooldati toona samuti sootuks teistmoodi kui tänapäeval. Lume tampimine ja mäe sõidukõlblikuks tegemine käis enamasti ilma mingisuguste seadmeteta: lumi lihtsalt sõtkuti suuskadega kinni. Mingil ajal tuli appi Nõukogude Liidus kasutusel olev mootorsaan Buran.

«Kõige paremas sõidukorras oli mägi enne tõstuki kasutuselevõttu, sest siis trampisid mäest üles ronijad kogu aeg ise lume kinni,» räägib Raivo Mändmaa.

Tema jutu järgi hooldas mäge hobi korras neli-viis entusiasti. 1985. aastal loodi aga suusaklubi Elan, millel oli 25—30 innukat liiget.

Närskal peeti päris tihti ka võistlusi. Raivo Mändmaa mäletab, et Raivo Reinok oli lasknud tuttaval elektroonikul valmis nokitseda fotoelemendiga ajavõtumasina, mis võimaldas isegi üksi sõites aega fikseerida.

Lumetud 1990. aastad

Kui 1980. aastate talved olid veel suhteliselt lumerohked, siis kümnendi lõpul ja 1990. aastate algul hakkas suusasõpru üha rohkem kiusama soe ja vihmane ilm. Polnud harvad juhtumid, et mõni päev pärast mäe sõidukorda saamist tuli vihm ja hävitas kogu töö.

Raivo Reinok nendib, et ükskord sai külmal ajal saavutatud kokkulepe tuletõrjujatega. Nende abiga lasti kogu mägi veega üle ja tekitati sellele jäine põhikiht, mis nii kiirelt ei sulaks.

Viimane korralik suusatalv oli Närska mäel Reinoki mäletamist mööda 1996. aastal. Veel 2006. aasta 11. märtsil sai «Sakala» teatada, et Viljandi spordikeskus avab Närska suusamäe ja tõstuk pannakse tööle kell 11. Niisugust hilist avamist põhjendas Reinok sellega, et korraliku suusamäe tegemiseks on lund olnud vähevõitu, tehislund meil aga võimalik toota pole.

Paraku lõppesid suusamõnud Närska mäel päev-paar pärast selle avamist, sest oma sõna ütles taas vihm.

Praegu, kui rohke lumi teeb linnatänavate hooldajaile muret, Närska mäel mingit tegevust pole. Raivo Reinoki jutt on põhimõtteliselt samasugune nagu 2006. aastal: vaja oleks kunstlund, et korralik põhi teha.

Mullu suvel jättis aastakümneid omal initsiatiivil mäega tegelnud Raivo Reinok seal esimest korda ka suvise hoolduse tegemata, sest selleks lihtsalt polnud põhjust. Kas see kõik tähendab aga Närska kui mäesuusamäe ajaloo lõppu? Loodetavasti siiski mitte.

Viljandi järve ümbruse arengukavas on Närska mägi kenasti sees kui paik, mida peaks saama kasutada aasta ringi. Suvel oleks seal võimalik tegelda loodus- ja keskkonnahariduse andmisega ning see võiks olla ka üks autokaravaniturismi sihtkohti. Kõige selle juurde käiks muidugi teeninduskeskus ja muu asjakohane.

Arengukavas on Närska arenguga seostatud ka võimalikku köisraudteed üle järve. Ilus. Aga kas ka teostatav? Ja kui, siis millal?

Kunstlumi ja tõstuk

Nii Raivo Reinoki kui Raivo Mändmaa arvates saaks Närska juba praegu toimima — oleks vaid kunstlume valmistamise võimalus ja tänapäevane tõstuk.

Kunstlume tegemise tarvis peaks mäel olema elekter. On aga ka teine variant: mobiilne konteinermeetod, mida saab elektrist sõltumata kasutada nii Närskal kui näiteks Hunt­augu lumepargi juures. Raivo Reinoki sõnul teeks praegustes oludes kunstlume korral mäe sõiduvalmis umbes kolme päevaga.

Ka tõstuk võiks Närskal olla Reinoki hinnangul umbes samasugune nagu Huntaugul, sest ankurtõstuki tarvis on ligikaudu 130 meetri pikkune mägi liiga lühike. «Ankrute vahed on teada ja neid mahuks sellele jupile nii vähe, et tekiksid pikad järjekorrad,» selgitas ta.

Viljandi spordikeskuse juhataja Mati Jürissoni sõnul saaks Närska mäe käima eraettevõtjate, entusiastide ja linna koostöös.

«Ma arvan, et linn saaks aidata elektri, rajamasina laenamise ja muu sellisega. Ma ei näe põhjust, et tulevikus ei võiks see toimida samadel alustel nagu tennisehall või jääväljak,» rääkis ta.
Ka Jürisson arvas, et koostöö Huntaugu lumepargiga oleks kasulik.

Ikka omadele

On aga veel üks küsimus: kas tänapäevaste võimaluste juures, mis inimestel on, leiduks üldse neid, kelle jaoks seda kõike teha? Ses suhtes on kõik asjaosalised ühel meelel: käijaid oleks küll.
Kui järve arengukavas räägitakse peamiselt turistidest, siis entusiastid mõtlevad eelkõige kohalikele. Närska oleks just suurepärane koht, kuhu saaks kerge vaevaga minna pärast tööpäeva, kui Otepääle sõita oleks juba tüütu.

«Tegemist on parima suusamäega 80 kilomeetri raadiuses,» kinnitas Raivo Mändmaa.