Enno Piiri nimi on olnud mulle tuttav juba kolmveerand sajandit, sest olin Munamäe vaatetornist ostnud tema toimetatud raamatu «Haanja Munamägi — turistide Mekka».
Ants Salum: Hindamatu raamatusari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teda ennast õppisin tundma siis, kui ta Komimaalt vabanenuna Viljandimaale elama asus ning looduskaitse kõrval ka kodu-uurimise ja kultuurilooga tegeles. Seitsmekümnendail aastail, kui tegutsesin raamatuühingu liinis, olime mitmel puhul juba koos rakkes. Imetlesin tema pühendumist ja põhjalikkust.
Kõige tihedam koostöö algas meil seoses Memento liidu loomisega. Ta oli Viljandi ühenduse juhatuse liige ja andis tegevussuuna, mille realiseerimiseks kulus aastaid, et kirjasõnasse jõuaksid nõukogude ajal küüditatute, arreteeritute või tapetute «mure muljutused». Ta pühendas peaaegu kümme aastat, et valmiks 14 raamatust koosnev sari «Sakalamaa ei unusta». Neis on kirjas lühiandmed 8842 represseeritu kohta.
Enno Piir esitas raamatu kava, mis leidis juhatuselt aktsepteerimist, ja käsikirja, mille toimetamine, trükkimine ja rahastamine oli juba teiste teha. Iga raamat algab ülevaatega kihelkonna ajaloost kuni 1940. aastani. Sellele järgnevad andmed valdade kohta ja nendest represseeritute nimekirjad.
Enno Piir kirjutas kohalikus lehes mitu korda, et represseeritud talle endast teada annaksid ning fotosid ja mälestusi saadaksid. Neid kasutas ta ühe või teise isiku lühiandmete järel.
Keerulisem oli lugu fotodega. Pöördusin Endel Veliste poole, kes kuidagi ei tahtnud neid ümber pildistada. Viimaks pakkus ta välja fotomontaažide variandi. Esialgu need Piirile ei meeldinud, aga pikapeale ta harjus.
Enno Piir algatas need raamatud puhtast entusiasmist ja neil on hindamatu väärtus.
Esialgu saime tema panust heastada 100 eksemplariga igast raamatust, hiljem taotlesime talle Kultuurkapitalilt stipendiumi, mõlemal korral 12 000 krooni. Mida nähtavamaks sai sari, seda enam äratas see tähelepanu ja järgnes ka tunnustus. Ta sai Viljandi linna kultuuripreemia, Valgetähe ordeni presidendilt ja 2003. aastal Viljandimaa esimese vapimärgi.