Isamaalane pani kogu oma armastuse ja viha paberile

Foto on tehtud 1998. aasta veebruaris Pärsti vallas Matapera külas Kamara talus otse Enno Piiri kodutrepi ees. Foto: Elmo Riig / Sakala

Lähiajaloo uurija Enno Piir, kes oleks 7. jaanuaril saanud saja-aastaseks, tsiteeris ühes oma kirjutises pastorist kirjaniku Jaan Lattiku sõnu: «Mälestus on kapital, mille protsentidest me end elatame.» Ja lisas: «Sellest ma praegu elangi.»

Enno Piiri viimased aastakümned olid pühendatud tuhandetele represseeritutele, nende mälestuse jäädvustamisele.

Nii on ta sarja «Sakalamaa ei unusta» 1997. aastal ilmunud Karksi kihelkonna raamatus kirjutanud: «Sverdlovski oblasti Sosva laagris tapeti Karksi politseikonstaablid Henn Allik 60- ja Eero Raja 37-aastaselt, Vabadussõja veteran, Polli asunikutalu peremees Hans Kiivit 39-, Sinejärve talu peremees Hans Leedu 59- ja Haudemäe talu peremees Hendrik Mikkal 60-aastaselt. Vorkutas hukkus Polli aiandustehnikumi direktor Johannes Rumbalu ja Karaganda oblastis Erda talu peremees Oskar Savi.»

See hukatute loetelu jätkub mitmel leheküljel. Samasuguseid loetelusid leiab Halliste, Kõpu ja Pilistvere raamatust — kõigist selle sarja teostest.

Kirjutasid sajad inimesed

Oma kaotusvalust kirjutasid Enno Piirile sajad inimesed.

«Kõige kaugem kiri tuli Novosibirskist, saatjaks Arvo Kirn. Üks kiri saabus Martin Vernerilt Riiast ja kaks kirja Eha Grinevaldelt Cēsisest. Teised on kodumaalt, igast Eesti maakonnast. Üldse on saadetud kirju 84 paigast, nendest 33 asulat paiknevad väljaspool Viljandi maakonda. Sellest võib järeldada «Sakala» laia levikut,» nentis Enno Piir 1990. aasta 30. oktoobri «Sakalas».

Nende kirjade põhjal pani ta kokku loo «Nende mure muljutused...», mis avaldati «Sakalas» järjejutuna 17. augustist 5. septembrini. Aasta hiljem, 14. augustist 25. septembrini ilmus juba kogunenud materjali põhjal uus järjejutt «Jäljetud hauad kohustavad». Vahepeale mahtus veel üks mitmes lehenumbris järgnev «Nad küüditati 1941».

Kui palju kirju tema koju Kamarale saabus, ei osanud Enno Piir oma 90. sünnipäeva puhul antud intervjuus öelda. «Arvan, et neid kogunes umbes kaks tuhat kaheksasajalt kirjutajalt üle maailma,» lausus ta.

Selle sarja poolte raamatute toimetajana olen paljusid neid kirju lugenud ja inimeste muredele kaasa elanud.

Viha on edasiviiv jõud

«Viha võib olla ka päris positiivne, kuigi väga harva, sest tavaliselt tehakse viha tõttu rumalusi,» on Enno Piir öelnud. «Mina vangis viha pärast aknaid ei lõhkunud, mina panin oma viha paberile.»

Nii kirjutaski ta seal vihavärsse, mis said raamatuks alles 1994. aastal pealkirja «Sunnitöölise Mekka» all. Armastus oma isamaa ning viha selle teotajate ja rahva hävitajate vastu sundisid teda endale armu andmata ja palka küsimata päevast päeva uurima ja kirjutama, aina kirjutama.

Oma 90. sünnipäeva ajal tunnistas Enno Piir, et üks raamat jääbki tal kokku seadmata, kuigi kõik oli selleks valmis. Oli pöördeline aeg ning ta ei näinud trükiraha saamise võimalust. Raamat oleks olnud looduskaitseseltsi kodulooringist, mille ta ise oli asutanud ja mille tegevust ta juhtis. See isamaalise hoiakuga ring oli Viljandi haritud rahva seas aastakümneid populaarne.

Ent oma elu tähtsaimaks saavutuseks ei pidanud Enno Piir represseeritute saatuse jäädvustamist, vaid seda, et ta suutis Komimaal vangis olles oma hukkunud sõpradele Inta kuuenda laagri surnuaiale raud­betoonist mälestussamba püstitada.

Enno Piiri sulest ilmunud raamatud:

• Sari «Sakalamaa ei unusta»: 14 teost aastatel 1991—2001 Viljandimaa kihelkondade inimkaotuste ja repressioonide kohta alates 21. juunist 1940

• «Haanja Munamägi — turistide Mekka» 1935

• «Haanja Rahvamaja. Turistide Kodu album» 1937

• «Võrumaa põllumajanduse aastaraamat» (toimetanud Enno Piir) 1938

• «Vabal Munamäel» 1942

• ««Kalevipoja» sõnastik» — Kalevipoja 2. köite IV lisa 1963

• «Orelimeistrid Kriisad Kokemäelt» 1994

• «Sunnitöölise Mekka» (luuletused) 1994

• «Koltuvaid kõrrekesi koduselt kamaralt» 1998

• «Kirjad Siberist» 2000

Allikas: Viljandi linnaraamatukogu