Kontoripummelungide aeg on ümber

Foto: Elmo Riig / Sakala

Praegu on ametiruumides töö ajal rahumeeli suitsetavat kerges joobes inimest keeruline ettegi kujutada, ent kaugele ei jää ajad, mil selline vaatepilt oli sagedasti pigem reegel kui erand.

Kell tiksub roiutavalt päeva teist töötundi. Sigaret suunurgas tossamas, lappab kortsunud ülikonnas mees pabereid, habe ajamata, silmade all tumedad varjud ning käed õrnalt värisemas. Lauajala kõrval ootab esimene tervise huvides avatud õllepudel ning kappi on kuhjunud muljetavaldav taarakogus. Eile keskpäeval alanud kolleegi sünnipäev venis lihtsalt natuke pikale. Harjunud värk, ei midagi erilist.

Mõne aja eest polnud selline pilt riigiasutustes ja erafirmades teps mitte tavatu, vaid kuulus kontorirutiini juurde — nii uskumatu, kui see XXI sajandi avakümnendil ka ei tundu. Viimastel aastatel on isegi lahja veini avamine ümmarguse sünnipäeva puhul töisel ajal üliharuldane. Sellest rääkimata, et see tilgatumaks joodaks.

Mis siis on juhtunud? Elurõõmsad seltskonnahinged, lustakad peoloomad ja ohjeldamatud möllumemmed ei tohiks ju olla kuhugi kadunud.

Rääkigu üldine statistika mida tahes, napsitamine on asutustes ja firmades olematuks kahanenud. Seda kinnitasid eranditult kõik küsitletud, keda oli eri vanuses eri linnade eri asutustest. Neil on, mida möödunust pajatada. Kõnelejate palvel on nimed ja sündmuskohad muudetud.

Hullud ajad

«Ikka päris hullud ajad olid,» tõdeb pikakasvuline Tiit, kelle töömehekarjääri kõige pöörasem periood jäi üheksakümnendate aastate keskele. «Täitsa võimalik, et elu sees pole rohkem joodud kui siis. Naine kodus sõimas, et teised mehed prassivad nädalavahetustel kõrtsis, aga sina tõmbad töö juures nina täis.»

Tiit räägib, et tema tollase töökoha, üsna eduka firma üks bosse oli lahtise käega mees, kes   kontorisünnipäeva lauas esimesena pudelil korgi maha keeras. Bossi moto olnud, et kõik, mis töömoraali tõstab, on põhimõtteliselt teretulnud.

«Vahel sai enam-vähem otse kõrtsist või mõne tuttava juurest hommikul tööle mindud, kui möll pikemaks läks,» meenutab Tiit. «Sünnipäevad olid muidugi põhilised. Või tähistasime mõnda õnnestunud diili. Kes see pärast enam põhjust mäletaski!»

Tiit tunnistab, et järgmisel hommikul oli teinekord üsna keeruline töölainele saada. Kui antiikroomlased, kes teadsid prassimisest nii mõndagi, pidasid parimaks kassiahastust ravida praetud kanaarilinnuga, siis eestlastel sellist aristokraatlikku võimalust polnud. Oli neid, kes üritasid alkoholikogust veres ühtlasel tasemel hoida ja pohmelusest paar sammu ees püsida, aga enamik surus hambad risti ja katsus kuidagi niisama toime tulla.

Tiit töötab praegu teisel alal, kuid paari eelmisest töökohast jäänud sõbraga suhtleb seniajani. Kann või paar õlut on aga maksimaalne, mida nad endile nüüd lubavad, ja seda muidugi mitte tööajal.

«Mul jäi töö juures napsitamine ära kahel põhjusel,» selgitab Tiit. «Tegin endale autojuhiloa ja see distsiplineeris ning kui töökohta vahetasin, oli uues kohas kuidagi harjumatult karske kollektiiv.»

Rajud kontoripeod

Terase pilguga heas vormis Toomas kuulub nende vintskete sellide hulka, kes on üle elanud pööraste kaheksakümnendate lõpu ja rajude üheksakümnendate alguse paksus suitsuvines möödunud kontoripeod. Sellesse komplekti kuulusid esimese viinapudeli tühjendamine ennelõunal ning südaöine sõit firma autoga mööda nii viisakaid kui vähem viisakaid peourkaid.

Toomas sätib end istuma, valab endale klaasi mullita vett ning paneb hajameelselt lauale võtmepundi. Kimbus köidab pilku päevinäinud pudeliavaja.

«Seda pole küll kole ammu vaja läinud,» lausub Toomas muiates, kui ta tähelepanu sellele juhin.

Mõtlikult võtab mees kulunud avaja kätte ja keerutab seda peos. Toomas pole kangemat napsi suu sissegi võtnud peaaegu kümme aastat. Mitte tilkagi.

«Kui järele mõelda, on ka mõnel mu kolleegil selline avaja endiselt võtmehoidjas, aga nüüd on see rohkem iluasi.»

Kopsuvähki ninapidi vedamas

Kui alkoholipudeleid käidavates kohtades siiski vähemalt laual ei hoitud, siis suitsu võis teha isegi tosin aastat tagasi kõikjal, kus vaid tahtmine tuli.

Sinine pilv oli kabinetis vahel nii paks, et lükka või käega laiali. Häda mittesuitsetajatele!

Nii teab rääkida särtsakas Pille, kes puistab pööraseid peolugusid nagu varrukast ning võiks oma mälestuste põhjal vabalt memuaare kirjutada.

«Läksid näiteks ülemuse kabinetti ja see oli nii paksu suitsu täis, et nägusid ei näinudki,» tuletab ta meelde. «Välja ei viitsinud keegi minna ja pisikeses toas tõmbas vahel korraga viis-kuus inimest! See oli ikka kohutav! Mingeid piiranguid polnud, aga nii me elasime.»

Juhtus tulema külaline, kustutati koni paremal juhul sahtlis seisvasse tuhatoosi või siis jäeti niisama tossama. Selline suitsuvines elu kestis üheksakümnendate keskpaigani, siis hakkasid tekkima esimesed suitsutoad.

Samasse ajajärku jäid ka hommikuni kestvad peod. «Hea oli, kui jõudsid hommikul korraks kodust läbi käia ja riideid vahetada,» vangutab Pille pead. «Tihti ei jõudnud.»

Pidude pidamiseks valiti harilikult veidi kõrvaline ruum. Keegi jäeti telefonivalvesse ning möll läks käima. Kui mõnest aknast voolas välja katkematu paks suitsuvihk, võis kohe taibata — pidu on alanud! Laud oli enamasti nagu äke.

«Tagantjärele vaadates oli see ikka hirmus,» ohkab Pille. «Praeguseks on suhtumine nii palju muutunud, et seda kõike on isegi raske mõista. Ma ei kujuta küll enam ette, et keegi kabinetis suitsu teeks — absurd! Aga nii oli ja keegi ei saanud aru, et midagi viltu oleks.»

Aastat viisteist tagasi tõmbas ka Pille südamerahus oma töölaua taga sigaretti. Tõsi, ta suitsetab praegugi, aga alati, kui ta peab vahetult pärast seda mõne võõraga suhtlema, on tal suitsuhaisu pärast väga piinlik.

Kuus sünnipäeva ja taksomahl

Sarmika Margiti töökohas tähistati ühe kuu sünnipäevi korraga. Ettevõte oli päris suur ja nii oli sünnipäevalapsi vahel korraga koguni viis-kuus. Kõik töötajad küll kaasa ei löönud, kuid paarkümmend inimest tuli raudselt kohale.

«Esialgu oldi vaiksemad, aga mida rohkem napsu, seda suurem hoog,» jutustab Margit. «Kui naps otsa sai, võis juurde tellida — taksod sõitsid.»

Ta mäletab ka ühte korda, mil lõppes hoopis mahl. Takso tõi keskööl tellitu ilusasti treppi, aadress oli juhil ammu peas.

«Oli seltskond, kes pidutses hommikuni välja,» kõneleb Margit. «Kes jõudis, käis kodus korraks tukastamas ja riideid vahetamas, ning uus tööpäev võis alata.»

Peohoos tekib ju teadagi vahel võitmatu soov kuhugi edasi kulgeda ning nii aeti firma autole hääled sisse. Tuleb tunnistada, et sellesse läks rohkem kui viis inimest ning rooliistujal oli promille veres kindlasti rohkem kui lubatud.

«Niimoodi ei rallitud tihti, aga vahel ikka,» ohkab Margit. «Praegu ei kujutaks seda ettegi! Aga omal ajal oli vaja ju kõik autosse ära mahutada.

Meil oli selleks oma süsteem: kõige väiksem kükitas käigukangi kohal. Täielik meeletus...»

Seda, et midagi oleks öise peo tõttu järgmisel päeval tööl tegemata jäänud, Margit ei mäleta. «Mõni jah ehk tiksus veidi uimasena ringi, aga seda küll ei olnud, et kedagi oleks suust tuleva alkoholihaisu pärast koju saadetud. Kõik said hakkama,» kinnitab ta. «Seltskond oli muide palju ühtehoidvam kui täna.»

Aja märk

Kõik meie loo tegelased kinnitavad nagu ühest suust, et nende praegustes töökohtades pole alkoholijoomine kadunud käsu korras, vaid kuidagi iseenesest. Valikuvõimalusi on nüüd rohkem ning ühiskond pole teatud pahede suhtes enam lihtsalt tolerantne. Kuidas on ajaloo seisukohast tühise kümne aastaga nii palju muutunud?

«Eks me olnud nooremad, aga peamise paneb paika ikkagi üleüldine suhtumine,» arvab Margit. «Tervislike eluviiside propaganda mõjub kindlasti — mingil hetkel hakkad selle peale mõtlema... Eks aega ole ka nüüd vähem.»

Seda, et lihtsalt aega ei jagu, tõdeb ka Tiit.

«Mis oli, see oli,» resümeerib ta. «Olid ilusad ajad küll, kui nii võtta, aga ma olen lihtsalt eluga edasi läinud. Eks teised samuti.»

Mitut ametit pidanud Toomas teab oma kogemustest, et viimastel aastatel kontorites napsivõtmiseks ei lähe. Eestlaste pöörasele alkoholijoomisele viitava statistika kohta on tal muide oma arvamus.

«Mina seda jama ei usu, et eestlased on end Euroopas teiseks joonud,» sõnab ta. «Kuskil peab mingi viga olema. Alkoholi väljavedu enam ei registreerita ja enamik sellest kärakast juuakse ära ikkagi piiri taga.»

Omal ajal peolooma ja seltskonnahingena tuntud Toomas ei võta niisiis enam tilkagi alkoholi, ei ole aastaid suitsetanud ning teeb jõudumööda sporti.

«Inimesed on üldse tervislike eluviiside poole pöördunud,» arutleb ta. «Tänapäevane elurütm ei jäta pealegi töö juures joomiseks aega — no ei saa seda lihtsalt lubada. Loomulikult kammitseb ka töö kaotamise hirm.»

Aga kas Toomas vahel igatseb neid väga lõbusaid ning väikses vines otsekui linnutiivul möödunud tööpäevi?

«Täna see minu jaoks ei toimi,» muigab ta napilt. «Noorus­eufooria on möödas. Keskealine purjus mees tööl pole naljakas, vaid rõve.»

Toomas tõuseb, paneb tühja veeklaasi lauale, pistab võtmekimbu tasku ja surub hüvastijätuks tugevasti kätt.