Selleks et toas kasvavad lilled ennast hästi tunneksid, tuleb peale nende kastmise ja väetamise jälgida, et kahjurid neile liiga ei teeks.
Toalille vaenlased — täid, lestad ja karilased
13. veebruar 2010, 12:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just talvel kimbutavad nood taimi kõige rohkem ning kui neid õigel ajal ei avasta, võib kahju olla suur ja taim rikutud või lausa hävinemas.
Tartu botaanikaaia aednik Diana Pärn ütleb, et juba taime poest ostes tasub seda hoolega uurida. «Ega võrsete tippudes ning õie- ja lehepungades maiusta lehetäid? Ega lehealustes leidu kasvuhoonekarilasi, kedriklesti või kilptäisid? Ega lehekaenaldes ole varjul villtäid?»
Tuleb osata märke lugeda
Lehetäidest tingitud suurt kahjustust näitavad Diana Pärna sõnul krussis lehed ja tilkuv neste. «Kui täisid on vähe, saab neid lihtsalt laiaks litsuda ja maha pesta,» räägib ta.
Kilptäide taimele asumisest annab aedniku jutu järgi märku see, et lehtede all ja peal ning taimevartel on näha pruune kuhjakesi, mis tulevad küünega kraapides kergesti lahti. «Nende tõrjeks tuleb tupsutada pruune kilbikesi õlis või piirituses leotatud vatiga ja paari päeva pärast neid kohti pesta. Kui vaja, peab pesu kordama.»
Punase kedriklestaga on asjatundja ütlemist mööda tegu, kui taime lehed muutuvad laiguti-triibuti heledamaks.
«Kedriklesta olemasolu esimene tunnus on lehtede kolletumine. Kui kahjustus on juba ulatuslik, võib taimedel märgata ka ämblikuvõrgusarnaseid võrgendeid ning lehealustes imeväikesi aeglaselt liikuvaid punaseid ja mustjaid täppe. Need on kaheksa jalaga ämblikulaadsed,» kõneleb ta ning jätkab: «Kedriklestadele ei meeldi niiskus ja neid saab ohjes hoida taime korduvalt jaheda veega piserdades. Kui aga taimel on näha juba võrgendeid, on lestad võimust võtnud ja pesemisest-piserdamisest pole enam kasu. Siis tuleb taim ära visata või kasutada keemilisi tõrjevahendeid ja kahjustatud kohad ära pügada.»
Leidub üsna tõhus abivahend
Kaktusekasvataja Harri Poom soovitab kedriklesta avastamiseks kasutada luupi. Tema sõnul tekivad tugevama kahjustuse korral kaktuse varrele pruunikad laigud ning kasvukuhik võib nii tugevasti kahjustatud olla, et ka tütartaimi muidu mitte moodustavad liigid hakkavad seda tegema.
«Kedriklesta eritised on taimedele nii mürgised, et mõne kapriissema liigi kasv võib nende tõttu lausa aastateks seiskuda,» hoiatab ta.
Poomi teada on õnneks Eestis kasutusele tulnud üks suhteliselt vähe mürgine, kuid kedriklesta vastu üpris tõhus vahend, Vertimec.
«Taime peaks pritsima viie- kuni seitsmepäevase intervalliga kaks korda, et hävitada ka pärast esimest pritsimist munadest koorunud lestad,» õpetab ta. «Muidugi ei ole mõistlik seda teha toas. Suvel saab taimed ju selleks otstarbeks õue või rõdule viia.»
Peidus villatupsu sees
Peale lehe- ja kilptäi ning kedriklesta võib taimekasvatajale suurt nuhtlust kaasa tuua villtäi.
«Nagu kedriklest, pole ka villtäi kergesti tõrjutav. Kui kedriklest on enamiku tavakasutuses olevate mürkide suhtes resistentne, siis villtäi on oma villatupsu sees peidus ja kontaktmürgid talle peaaegu ligi ei pääsegi,» võrdleb Harri Poom.
Villtäist annavad tema ütemist mööda tunnistust viltjad tupsud kaktuse varrel, ent kui liik juba loomuldasa selline välja näeb, on kahjurit avastada raske.
«Kui kahjureid on vähe, on võimalik villatupsud koos nendega pintsettide abil ära nokkida ning kui piirituses niisutatud vatitikuga kahjustuskohad üle käia, on lootust kahjuritest vabaneda. Nende massilise esinemise korral on aga tavaliselt kõige mõistlikum taim koos nendega hävitada,» kõneleb Poom.
Ka Diana Pärn soovitab taime puhastada piiritusse torgatud vati, pintsli või vana hambaharjaga ning see protseduur ette võtta nädalaste vahedega umbes kolm korda.
Kui aga kahjuritega võitlemiseks mürke kasutada, manitseb ta täpselt juhendit ja ohutusnõudeid järgima ning lisab, et eluruumides võiks kasutada üksnes taimseid preparaate.
Leinasääsed ja karilased
Mõnikord tiirlevad toataimede ümber mustad «kärbsed» ehk leinasääsed.
«Nende vastsed, mullaussikesed maiustavad potis juurtega,» nendib Diana Pärn ning märgib, et nendest lahtisaamiseks tuleb hoida muld kuiv ja õhurikas, siis munad ei valmi.
Kui taime puudutades lendab laiali miniatuursete «koiliblikate» pilv, on Pärna sõnul tegu kasvuhoonekarilastega. «Nood on väga raskesti tõrjutavad vaenlased, sest neid ei anna püüda ega maha pühkida. Nende hulka võib vaid vähendada kollase püünispaberiga.»
Kui taim pole kuigi väärtuslik, soovitab aednik selle kasvuhoonekarilaste väljailmumise korral ära visata. «See kahjur levib imekiiresti ning on muutunud paljude mürkide suhtes resistentseks. Likvideerides ühe taime, hoiate teised kahjurivabad ja säästate oma närve.»