Värskelt tahutud suitsusaunas kohtuvad üksteisega eestlaste vana ja uue aja lood

Sauna on eestlased läbi aegade pidanud pühaks paigaks, kus peale pesemise sünnitati lapsi, suheldi taevaisaga ja vaimudega ning raviti haigusi. Ka Torupillitalu perele on nende äsja valminud suitsusaun erilise tähendusega. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vaene talulaps läinud kord laupäeva õhtul sauna. Vihelnud ja aidanud seal vanakesi ning kuulnud selle eest palju aitümasid, kuni alles kesköö paiku saanud mahti ise lavale ronida.

Vaevu jõudis vaenelaps ennast vihtlema asuda, kui kuulis väljast kolinat. Neiu tõmbas särgi selga, piilus läbi ukseprao ja silmas sauna ees uhket tõlda, millel pulmaehtes hobused vedajaks.

Tõllast astus välja vanapagan koos naise ja kolme pojaga, pidades ilmselgelt plaani piiga põrguperesse kodukanaks viia. Et aga tütarlaps jõudis lävele ristikese kriipsutada ja ise lavale joosta, jäi vanapagan võlumärgi taha toppama. Sarvik hakkas neiut siis mesijutuga hoonest välja meelitama.

Niimoodi kirjeldab eesti rahva ennemuistne jutt üht hilisõhtust saunaskäiku.

Piigasid peaks see lugu valvsusele kutsuma, mis siis et tänapäeva neiud ei ole enam harjunud kesköist leili võttes vanakurja kartma. Küll on aga endiselt tuntud tõde, et võimaluse korral tuleb kord nädalas ikka saunas käia ning ihu ja hing seal puhtaks vihelda.

Viljandi muuseumi etnoloogi Tiina Jürgeni sõnul saunatasid vanad eestlased tavaliselt laupäeviti, kuid vihtlemas käidi ka jõulude ja jaanipäeva eel ning paljudel teistel rahvakalendri tähtpäevadel. Kui oli vaja kedagi ravitseda või oli seljataga tolmune ja higistama panev töö, tehti sauna vahel nädala seeski.

Silmas tuli pidada aga seda, et pesemas oleks käidud enne pimeduse saabumist, sest pärast päikeseloojangut, eriti aga pärast südaööd hakkasid juhtuma kummalised lood.

Nagu on kirjas Tamara Habichti raamatus «Eesti saun», hirmutati Helme kandis hilinenud saunaskäijaid vanapaganaga, kes võivat pärast keskööd vihtlejaid lavalt ära viia või isegi ära süüa. Lõuna-Eestis oli levinud uskumus, et pärast päikese loojumist muutub saunas vesi vereks. See hoiatus kehtis mõnel pool kogu laupäeva kohta, mispärast peeti reedet isegi paremaks saunapäevaks.

Et saunalised kurja kätte ei jääks, pandi ahi kütte juba keskpäeval või isegi enne päikesetõusu.

Kütmine nõuab salakunsti

Mulgimaa taluperemees Ants Taul eespool toodud hoiatustega kursis ei ole, kuid sellegipoolest järgib ta vaistlikult iidseid reegleid. On detsembri algus ja reede ning peremees läidab Torupillitalu uue suitsusauna koldes tule juba kella üheteistkümne paiku päeval.

Suitsusauna kütmine võtab tal aega umbes viis tundi. See on omaette rituaal, mis nõuab kindlat rütmi, natuke teadust ja veidi isegi salakunsti. On ju igal ahjul oma iseärasused ja nipid.

Kui vanasti oli paljudes Lõuna-Eesti taludes saunakütmine eeskätt naiste ülesanne, siis Torupillitalus on kõnealuse töö seekord enda peale võtnud peremees.

Sauna soojendamiseks viskab Ants Taul koldesse kolm ja pool sületäit lepapuid. Iga ahjutäie põlemiseks kulub tunnike.

Kui viimased söed on kustunud, ammutab kütja toobiga vett ja läigatab maakividest kerisele tahmaleili. Kõlab vali vuss!!! ning väikese hoone igast avausest tõuseb taeva poole paks hall tossujuga.

Tahmaleili viskamine on suitsusauna kütmise tähtsaim hetk: aur ja tuuletõmbus lennutavad kerisel oleva tahma tuulutusluukide kaudu majakesest välja. Kui kõnealust protseduuri korralikult ei tehta, paneb keriselt lenduv tahm hiljem silmad kipitama.

Pärast tahmaleili viskamist seisab saunake veel tunni omapäi, uksed, aknad ja katuseluugid avali, et kütmisving välja tuulduks. Avatud on ka leiliruumi seina tehtud repnaaugud, kust saunatamise ajal õhk ruumi pääseb.

Enne avauste sulgemist võtab Ants Taul kätte ämbri ja harja ning peseb lava puhtaks. Ta otsib räästa alt välja kasevihad ning laotab eesruumi põrandale vaiba. Siis on saun valmis.

«Esimene leil võib olla veidi kehvem, sest keriselt võib veel tahma lenduda,» hoiatab peremees. Ta lisab, et saun peaks kuum püsima vähemalt viis tundi ning suur maakividest keris õhkab soojust veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval.

Saunalised jõuavad vihtlema paraku alles pimedas, sest detsembrikuus on valgust ainult mõni tund. Jääb loota, et vanapaganal on seekord midagi tähtsamatki teha kui Torupillitalu sauna ümber tüdrukuid kiusata.

Vanad mälestused jäävad hinge

«Tule nüüd välja tütreke, läheme ära!» keelitas sauna lävel kimbatusse sattunud põrgu peremees peitu pugenud vaeslast.

«Üksiti, üksiti, õeke,» õpetas hiir sauna nurgast ja vaenelaps hõikaski: «Ei saa minna, ei ole siidisärki selga panna!»

«Jookse poega, jõua poega, heida jalga enese pärast, naise saad sa nalja pärast! Too kodunt siidisärki!» käsutas vanapagan üht oma poegadest põrgus ära käima. Natukese aja pärast oligi noor pagan tagasi, särgike käe otsas.

Vaenelaps ei nõustunud ikka veel sõitu ette võtma. Talle oli vaja ka kuldakörti, pärast seda kirjut vööd, siis kenasid kingi ja takkajärgi mitut sorti ehteid. Kõiki ikka ühekaupa.

Ants Tauli õpetust mööda tuleb laval käia vähemalt kolm ringi. Esimene leil on õrnem, harjumiseks. Teisel korral visatakse kerisele juba tugevam sahmakas, et saaks korralikult vihtuma hakata. Kolmas leil on kõige kõvem ja pärast seda ei jää muud üle kui tiiki karata. Siis on tunda, kuidas tervis tuleb!

Peremees tunnistab, et suitsusauna ajendasid teda ehitama mälestused.

«1950. aastate paiku, kui ma veel poisike olin, olid siin Riidaja ümbruses kõikjal ainult suitsusaunad, tänapäevaseid soome saunu üldse ei tuntud,» kõneleb ta.

«See, mis lapsepõlvest hinge jääb, seda tahad hiljemgi. Ja kuna poeg Andrus soovis ka uut sauna, otsustasimegi selle ehitada,» patsutab peremees palkehitist.

Mõte sündis käesoleva aasta algul. Materjal oli omast käest võtta: talu metsades oli palju kuivi kuusepalke, mis väljavedamist ootasid. Kevadeks tõmmati palgid õuele ning siis hakkasid mehed neid parajaks tahuma ja seinteks laduma.

Tööd tehti aegamööda ja armastusega, ikka üks või kaks palki päevas. Suve lõpuks olid aga seinad püsti ning novembri algul võttis pererahvas saunas esimese leili.

Rahvamuusiku ja torupillide valmistajana tuntust kogunud Ants Taul kinnitab, et kõik sai tehtud kahe mehe jõuga ning looduslikke materjale kasutades.

«Minu unistus oli vanamoeline ja natuke muinasjutuline saun,» lausub ta.

Vana tava kohaselt püstitasid mehed ümarpalkidest hoone maakividele. Nurkade tegemiseks kasutasid nad traditsioonilist koerakaelatappi, mis on iseloomulik paljudele vanadele Eesti palkhoonetele.

Sauna katus on omatõmmatud haavalaastudest ning keriseks on kokku kuhjatud umbes 400 kilogrammi maakive. Pesuvesi tuleb sauna tassida käsitsi ning seda soojendatakse kerisesse ehitatud 65-liitrises katlas.

Kõik pole siiski vana moodi

Päris kõike ei teinud mehed siiski iidsel kombel. Nad soovisid muuta hoone soojapidavaks ning hoida ära tuleohtu, millega vanad eestlased palju hädas olid. Kui laudadest

või õõnestatud ümarpuidust tossulõõr oli ehitatud liiga kerise kohale, piisas mõnest sädemest, kui kogu saun läks tuleroaks. Taulid otsustasid teha tulekindla kivist tossulõõri, mis ulatub läbi katuse. Lõõri väljaulatuv ots jätab eemalt mulje, nagu oleks tegemist korstnaga.

See viimati mainitud detail paneks vanad eestlased kindlasti pead vangutama. On ju korstnaga saun alles uuema aja mood: neid hakati Eestis ehitama alles XIX sajandi lõpul, rohkem XX sajandi algul.

Raamatus «Eesti saun» on üks Pöide kandi pärimuse kõneleja öelnud nii: «Vanad saunad olid kõik suitsusaunad — suits tuli kerise pealt sisse. See saun tegi terveks ja tugevaks. Paergus suits läheb korstna kaudu välja. See pole saun.»

Tormast pärit jutumees on lisanud: «Suitsusaun on ikke saun. Sial on lahtine ahi vai keris. Kütmisega lähevad kõik seenad kuumast ja kuivast. Olgu talvel külmaga ehk millal taht. Kui on ikka kõrralikult ahi küetud ja sööd täitsa ära õõgunud, kui ikke siis sauna lähed, kõik on kuiv ja tunned, et neske armas olek on.»

Tavaliselt ei ehitatud sauna ka nii jämedatest palkidest nagu Torupillitalus. Tihti oli palkidest vaid hoone leiliruum ning eeskoda, kui seda üldse oli, tehti vähem väärtuslikust materjalist: lattidest, okstest või vitstest.

«Sauna järgi vaadates peaksime ilmatu rikkad olema,» muheleb peremees. «Tegelikult oli meil metsas lihtsalt palju jämedaid puid, mis väljavedamist ootasid.» Ta lisab, et jämedatest palkidest seinad peavad ka märgatavalt paremini sooja kui peenikestest puudest tehtud.

Kuni XIX sajandi lõpuni oli suitsusaunas enamasti muld- või savipõrand, mis kaeti pesemise ajaks õlgedega. Taulid on sellele eelistanud soojapidavamat laudadest jalgealust.

Endisaegse suitsusauna juurde ei käi kindlasti ka räästa all rippuvatele laternatele voolu andev elektrisüsteem. Torupillitalu mehed vaidlesid omavahel pikalt, kas hoonesse elekter vedada või mitte, kuid lõpuks jäi tänapäevane mõtteviis peale. Leiliruumis tavatsevad nad vihelda aga ikka küünlatule valgel.

Püha paik pole müügiks

Lõpuks said vajalikud asjad toodud ning piiga pidi saunast välja astuma. Viimases hädas keeldus ta siidipatjadega tõllas sõitmast ning nõudis istumise alla hoopis heinasülemit.

Samal hetkel, kui viimane soov sai täidetud, laulis aga kukk ning vanapagan oli ühes tõlla ja kaaskondsetega nagu maa alla vajunud. Ainult vaenelaps seisis saunalävel, uhked rõivad üll, kaunis nagu kuningatütar.

Ants Taul nimetab uut suitsusauna pühaks kohaks, mis on mõeldud oma perele ja kutsutud külalistele. Kuigi Torupillitalu külalistemaja on tihtipeale võõrastele välja renditud, ei ole uus saunake tuluteenimiseks.

«Üks asi, mis mulle kapitalismi juures ei meeldi, on see, et kõigega püütakse inimestelt raha kätte saada,» nendib Ants Taul. «See saun on meile aga nii tähtis koht, et seda me üldse ei müü.»

Niisugune mõtteviis peaks esivanematele küll meeltmööda olema, sest vana eesti kombe kohaselt ei olnudki õige saunaskäimise eest kelleltki tasu võtta.

Ka Tamara Habicht ütleb oma raamatus, et saun on eestlastele läbi aegade olnud püha paik. Sinna pidi minema leplikus meeleolus, ilma kellegi peale viha kandmata. Saunas ei tohtinud kurja öelda ega seda mõeldagi. Ihu harima mindi vaikselt ja viisakalt ning järgiti kindlaid käitumistavasid.

Mitmes kohas usuti, et saunas elavad haldjad ja vaimud, kes pärast talurahvast lavale vihtlema lähevad. Inimesed pidid neile lahkudes vee ja viha jätma.

Mitte alati polnud sauna kasutavad olendid aga heade killast: vihtlema võisid tulla ka vanapagan ja tema lapsed, nõiad, tondid, sandid ning surnute hinged. Eriti kippusid nood tegelased saunas toimetama pärast keskööd või siis, kui päike paistis ja vihma sadas.

Etnoloog Tiina Jürgen lisab, et kuigi sauna on peetud pühaks, on seda kasutatud ka nõidumiseks. Seal valmistati vanadest vihtadest kratte, kes pidid majja varandust tooma, loitsiti karjaõnne ning keedeti kosilase peibutamiseks võlutoitu.

Ihuharimispaigas leidsid aset ka muud tähtsad toimingud: põrandale laotatud õlgedel tulid ilmale lapsed, laval viheldi pruut enne pulmi puhtaks ning leiliruumis tohterdati haigeid.

Torupillitalu suitsusaunas on enamik nimetatud talitusi veel toimetamata, kuid küllap pererahvas neid vajaduse korral teha jõuab. Esialgu ammutatakse seal võluväge üks või kaks korda nädalas leili võttes.

Ants Tauli meelest võiksid kõik eestlased endale suitsusauna ehitada, sest siis saavad inimesed tervist juurde ning nende elu hakkab paremini minema. Selle nimel on peremees meelsasti valmis ka ehitamise ja kütmise kogemusi jagama.

Sellest, kuidas hea nõuanne vahel marjaks ära kulub ning liigne ahnus ja upsakus rumalaks osutub, vestab ka seesama vana rahvajutt, kus vaeslaps vanapagana abiga kogemata varanduse teenib.

Kui talutütar vaeslapse rikkust nägi, otsustas temagi järgmisel õhtul sauna minna. Jälle õpetas hiir nurgast, et vanapaganalt tuleb asju üksiti küsida, kuid upsakas neiu sellest ei hoolinud.

«Mis sa, mudakukk, seal pirised! Pea suu kinni!» käratas talutütar nõuandjale ning vuristas sarvikule ühekorraga kõik oma soovid ette.

Silmapilk olid kõik tema küsitud asjad põrgust kohale toodud ning pirtsakal piigal ei jäänud muud üle, kui astuda tõlda ja põrguperesse miniaks sõita.