Veel pool sajandit tagasi hiilis jõuluõhtul akna taga öö ja tal olid partorgi silmad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Kas mäletad veel seda laulu?» algab Oskar Merikanto (1868—1924) Eino Leino ja Juha Railio sõnadele loodud kaunis laul, mille sõnad minu isa, Kuusalu pastor Eduard Salumäe 1959. aastal eestindas.


Kuigi tegemist pole otseselt jõululauluga, annavad selle esimese salmi sõnad ilmekalt edasi jõulumeeleolu Eesti kirikutes ja kodudes 50 aastat tagasi.

Ametlikult siis neid pühi pidada ei lubatud. Jõuluõhtul hiilis öö sõna otseses mõttes akna taga ja tal olid sageli partorgi või komsomoliaktivisti silmad.

Jõuluõhtul kirikus käimine kujunes neil aastatel üha kaugenevasse minevikku vajuva maailma ainsaks ühiselt tuntavaks puudutuseks ning sellest osa saada oli ohust hoolimata hädavajalik.
Vanadest jõululauludest tunti hoovavat vaimujõudu, millega järgmiste jõuludeni elada. Õpiti ridade vahele kirjutama. Väljaütlemata laused omandasid pastorite jõulujutlustes sageli isegi kaalukama osa kui kuuldavalt lausutud sõnad.

Vend kutsuti jõulujutluse pärast vaibale

Kui mu eelkäija, õpetaja Ivar Jaak Salumäe oli ühe Pauluse kirikus peetud jõulujutluse pärast Viljandi Rajooni RSN Täitevkomiteesse vaibale kutsutud ja teda oli kirikus kõneldu eest koledasti nuheldud (nuhid olid jõuluajal kirikus üks truumalt kohal käiv rahvas), võttis ta järgmise aasta jõuluõhtul kätte ja luges kogudusele jutluse asemel ette pühadeks kirikuvalitsusest saadetud peapiiskopi jõululäkituse.

Läkitused ja karjasekirjad olid tollal laululehtede kõrval ainsad vaimuliku sisuga tekstid, mis legaalselt trükis ilmuda tohtisid, ja kirikupea pidi neid koostama väga ettevaatlikult. Glavlit (nõukogudeaegne tsensuur) eemaldas karvase käega suurema osa kirjapandust ja seejärel andis NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usuasjade Nõukogu volinik avaldamiseks loa. Trükiti neid alati trükikojas Punane Täht.

Üks oli selge: Pauluse koguduse pastori säärane käitumine oli sensatsioon. Tollest pidamata jutlusest räägiti Eesti kirikutes veel aastaid. Lõppkokkuvõttes ärritas see võimumehi veelgi enam, sest nad ei saanud ju mingeid sanktsioone rakendada. Kas pastor peab jumalateenistusel jutluse või mitte — siin ei olnud isegi nendel midagi käskida ega keelata.

Paksud kardinad tõmmati akende ette, et kodusel jõulupuul säravad küünlad ei reedaks möödakäijale peres alal hoitavat põlist traditsiooni. Vastasel juhul võis tulla ebameeldivusi.

Küünlad tulid müügile pärast jõule

Nii mitmeski asutuses olid just 24. ja 25. detsember kohaliku parteirakukese eestvedamisel pikendatud tööpäevad, et täita viisaastaku plaani.

Ka kaubandusel oli okupatsiooniaastatel parteiideoloogiline funktsioon. Napid näärikaunistused, mis olid üsna sarnased jõulukaunistustega, tohtis vaateakendele asetada alles alates 27. detsembrist. Küünlad ja muu natukenegi jõululiku kauba said poed hulgiladudest kätte 26. detsembril. Nii kujunes ka tavaline kuuseküünlapakk jõulueelsel ajal letialuseks defitsiidiks, mille kättesaamiseks oli tutvusi vaja.

Mäletan, et meie koju ja kirikusse osteti jõuluküünlad alati aastaks ette. Meenub seegi, kuidas Kuusalu alevi peatänaval seisatasid 24. detsembri õhtul paljud inimesed ja peatusid autodki, et imetleda pastoraadi aknast paistva jõulupuu sära.

Meie kodune kuusk polnud mingi vilkuvate värviliste tuledega superiludus — põlesid tavalised küünlad ja rippusid tagasihoidlikud ehted —, aga ta oli seal just tollel õigel õhtul ja kardinatega varjamata. See juba oli midagi.

Parteitegelasedki polnud jõulupuhtad

On imekspandav, millist kurja vaeva nägi nõukogude võim kiriklike traditsioonide väljajuurimisega. Samamoodi imekspandav on aga ka pühade mälestuste vankumatu püsimine ühe väikese rahva hinges.

Nõukogude ajal räägiti vahel suure saladuskatte all lugusid, kuidas tollased tuntud parteilased (selle aja kontekstis kommunistid) ja päris kõrged riigitegelasedki polnud kristlike traditsioonide mõjust puhtad. Kas ja milliseid sekeldusi see neile põhjustas, polnud teada.

Johannes Käbini koju tuli viia jõulukuusk

Kuulsin kord ühest Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbiniga seotud juhtumist.

Käbin oli Harju rajooni rahvasaadik Moskvas ning just tema eestkostel Kuusalu kolhoos õitses ja õilmitses. Sealsel metsaülemal oli iga-aastane kohustus viia tema koju korralik kuusk, mida tollal ametlikult nääripuuks nimetati. Kohal pidi see olema kindlasti 23. detsembriks.

Ühel aastal oli aga transpordiga takistusi tekkinud. Pealegi oldi kindlad, et nii suur parteilane ju kuuske enne aastavahetust nagunii ei vaja. Nõnda läkski kuuseviija Käbini residentsi ukse taha alles 25. detsembril. Uksel sai ta esikommunisti muldvanalt emalt pragada: «Kas te, noormees, ei tea, millal kuusk tuppa tuuakse?! Lasime selle juba mujalt hankida.»

Ilmselt just tänu vanematele elasid ka tippkommunistide kodudes igipõlised kombed edasi.

Ilmaliku matuse toetus oli suurem

Kirikus käimine oli parteilastele keelatud. Eriti hull oli lugu siis, kui nad mõnel kiriklikul talitusel osalesid.

Kuusalu kolhoosi esimees Arnold Vunk ja aseesimees Lembit Kivimäe käisid aga kordamööda oma kolhoosi liikmete kiriklikel matustel, põhjendades seda asjaoluga, et kui neil kõlbas koos põldu harida, kõlbas neil ka matusele minna. Sellega pälvisid nad paljude inimeste lugupidamise. Kas neid ka vaibale kutsuti, ma ei tea.

Samal ajal kehtestas naaberkolhoosi, Kirovi kalurikolhoosi esimees Oskar Kuul  säärase korra, et kolhoosi liikme ilmalike matuste puhul maksti toetust 200 rubla (kaks kooliõpetaja kuupalka) ja kiriklike matuste puhul 30 rubla.

Selle kohta öeldi, et Kuuli Oskar on ärimees: ostab ka surnud kokku hinnaga 170 rubla tükk.

Hendrik Alliku ema maeti ristiinimese kombel

Eesti NSV Ministrite Nõukogu aseesimehe Hendrik Alliku ema oli kogu elu Halliste koguduse ustav liige ja kuulus kiriku eestseisusesse. Tema matustel pidas kohalik pastor omaste juuresolekul haua ääres hüvastijätukõne ning pühitses lahkunu viimse puhkepaiga.

Niisugusesse ringkonda kuuluva mehe säärane lojaalsus kiriku suhtes oleks neil aastatel võinud ränki tagajärgi kaasa tuua. Ilmselt talletati see fakt toimikutesse nii-öelda tagavaraks. Kirikurahvas aga mäletas seda sündmust ja kõneles sellest veel aastakümneid.

Vaino Väljasel oli piibliloo tundmisest abi

Laulva revolutsiooni algul toodi Moskva võimude abiga Eestisse tagasi ja sai Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee esimese sekretäri ametisse Vaino Väljas, kes oli teeninud diplomaadina Nicaraguas. Kohtusin temaga mõni aasta tagasi ühtedel matustel.

Peielauas arenes meil huvitav vestlus. Ta tuletas meelde, kuidas Hiiumaal koolipõlves usuõpetuse tundides õpitud piibliloost oli abi olnud ka diplomaaditöös.

Nicaragua kodusõja keerises oli sealsel piiskopil mõlemale vaenutsevale poolele tasakaalustav mõju. Vaino Väljas oli Nõukogude Liidu saadikuna tolle kirikupeaga kohtunud. Algul oli jutuajamine kulgenud üsna pingeliselt. Siis aga oli Vaino Väljas toonud vestluses näitena tsitaadi Piiblist, tõlkides lapsepõlvest meelde jäänud laused käigupealt vestluskeelde.

Seepeale oli piiskop öelnud: «Ma saan aru, et te pole seda kirjakohta minuga vestlemiseks võõras keeles pähe õppinud, vaid see meenus teile esmalt emakeelsena.» Alles sellest hetkest alates oli dialoog sujunud vabalt ja sundimatult.

Kas Jumal elab kosmoses?

Olin vist viieaastane, kui isa käekõrval esimest korda kirikutäie rahva ette laulma astusin. «Jõua jälle, jõuluime, küünlad, kuldselt särage. Huuled, kuulutage nime, mis meil toonud õndsuse...»

Nii saigi minu osaks igal aastal jõulukirikus eale ja staatusele vastavates ülesannetes rahva ees seista. Tänavu teen seda juba 41. aastat.

Kui kooli läksin, siis vanemad poisid juba teadsid, et ma kirikus laulan. Üks minu tollaseid hitte oli isa tõlgitud «Kosmonaudi laul», mis algas sõnadega: «Ükskord ehitasid inimesed torni Paabelis, kuid nüüd leiutasid teadusmehed uhke sputniku.»

Eks tõlketekstis olnud ka parasjagu pilget suure kosmosevallutamise ajastu pihta. Ameeriklased olid just hiljuti Kuul käinud, aga venelaste uhkuseks olid ikkagi esimene sputnik ja esimene mehitatud kosmoselend. Pealegi oli Juri Gagarin korra üleval ära käinud, aga Jumal ei suvatsenud end talle seal ilmutada.

Nõnda rakendati kosmoselend kohe ateistliku propaganda vankri ette. Samas Ameerika astronaut, kes kuumooduli illuminaatorist Maa poole vaatas, luges Piibli algusest loomisloo esimesi salme: «Alguses lõi Jumal taeva ja maa.»

Kaks suurt venda USA ja Nõukogude Liit naaklesid kosmose teemal üsna tuliselt.

Usuteemaline kontsert garderoobis

Kord vahetunnis kutsusid suuremad poisid mind endaga garderoobisoppi. Nad pakkusid kommi ja nõudsid, et ma seda kosmonaudi laulu laulaksin. Kui ma siis kõva ja selge lapsehäälega üle koolimaja üürgasin: «Aga meist jääb maha Kuu ja Marsist mööda lendame, taha Linnuteegi jätame, me taeva ruttame…» jooksid õpetajad kohale ning lõpetasid selle ebaseadusliku kontserdi silmapilk.

Suuremad poisid pistsid plehku, mind aga tiriti kõrvupidi õpetajate tuppa. Kogu kool kamandati kokku ja mind nahutati kõigi ees korralikult. Mõelda vaid: laulab koolis kirikulaule!

Aga muid ma ju ei osanud. Pealegi tundusid need algklasside laulikus leiduvad kiisude ja kutsude laulud nii titekad.

Õpetajad olid pahased: «Kirikus muudkui lõõritab, aga laulutunnis ajab ainult jämedat jorinat suust välja!» Pikapeale õppisin ma siiski ka muud laulud selgeks ja esinesin päris edukalt solistina.

Periooditi esines ebaõpilaslikku käitumist

Koolis kujunes välja nii, et iga õppeaasta teisel ja kolmandal veerandil oli minu käitumishinne mitterahuldav. Nimelt jäid sellesse aega kaks suurimat kirikupüha, jõulud ja ülestõusmispüha. Mõlemate puhul võtsin ma koolist vaba päeva ning teatasin õpetajale, et isegi Nõukogude Liidus on usuvabadus ja õigus usupühi pidada.

See osutus nii sündmatuks, et isegi keskkooli lõpetamise puhul koolist antavas iseloomustuses seisis: Mart Salumäel on esinenud periooditi ebaõpilaslikku käitumist. EELK Usuteaduse Instituuti astumisel sellest märkusest millegi pärast probleemi ei tekkinud.

Jõulupühad said vabaks

20 aastat tagasi said jõulupühad üle aastakümnete taas legaalseks. Aasta pärast kuulutati esimene jõulupüha riiklikuks pühaks ja muudeti rahvale vabaks päevaks.

1989. aastal ilmus ka kogumik «Kaunimad jõululaulud». 21. detsembril leidis Viljandi Pauluse kirikus aset samanimeline muusikaõhtu ja kiriku ette oli püstitatud tuledes särav kuusk. Koolides asuti õppima vanu armastatud jõululaule.

Kodukiriku eriline soojus

Olin sel aastal kutsutud vilistlasena kõnelema Kuusalu kirikusse sealse keskkooli laste jõulukontserdile. Olime vana kiriku võlvide all koos: mina oma harjumuspärasel ja armsaks saanud kohal rahva ees ning kirikupingil minu endised õpetajad, elupõlised koguduseliikmed, juba lapsepõlvest tuttavaks saanud inimesed ja lapsed, kelle palgeilt võis aimata kunagiste koolikaaslaste näojooni.

Meid valdas eriline kodune soojus. Olime esimest korda kõik kokku üks suur jõulukogudus laulmas igivana, eelmiste põlvede pärandatud laulu:

Mul ikka need sõnad veel meeles,
kuigi kadumas keelelt see viis,
kui eksisin maailma teedel,
nad õrnalt mind kutsusid siis.
See vaenlase ahelad murdis
ja lõpetas südame öö:
ta Jeesuse juurde mind juhtis.
Nüüd tunnen ma taevasse teed!

Tagasi üles