Talvine metsaretk näitab alasti põlispuid

Metsakonsulent Ülle Kuldkepp näitab õpperaja kõrval vanal kännul kasvavaid seeni, mis aitavad puitu lagundada.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Praegu, kui väljas valitseb pakane ja maad katab õhuke lumekiht, on Heimtali matkarajal vaadata paljutki, mida seal muul ajal ei märka.


Et jõuda sellele kõvalehtpuid ja pärnapuistut tutvustavale õpperajale, on vaja sõita Viljandist viie kilomeetri kaugusele endise viinaköögi juurde. Selle läheduses on loodusrada asunud juba 2003. aastast, kuid tänavu sügisel tegi see läbi põhjaliku uuenduskuuri.



Nüüd saab Heimtali ürgoru järskudest nõlvadest üles kõndida mööda hakkpuiduga  kaetud astmeid. Ka raja teistesse kohtadesse on tehtud treppe, sildu ja laudteid, mis on kaetud libisemisvastase võrguga.



Kõik need tööd võttis ette riigimetsa majandamise keskuse Sakala puhkeala, mis pärast keskkonnahalduse reformi Viljandimaa matkaradade eest hoolitseb. Peale õpperaja on Heimtalis korda tehtud parkimisplats ja varsti valmivad infotahvlid.



See pole aga ainus matkarada, mis tänavuse suve ja sügise jooksul Viljandimaal renoveeriti. Värske ilme on saanud veel Parika väikejärve ja Teringi õpperada ning Lõhavere, Labidakivi, Luite, Ruhijärve ja Rutu lõkkekoht.



Sakala puhkeala juhataja Ly Laanemetsa sõnul on kõik need paigad põnevad ka talvel.


«Inimesed arvavad, et metsapuhkuse aeg on läbi, aga pole ühtigi. Talvised metsarajad on suvistest märksa fantaasiarikkamad,» ütleb ta.



Kui suvel saab imetleda maapinnal kasvavaid taimi ja lilli, siis talvises metsas püüavad pilku rohelised samblad, okstel rippuvad samblikututid ja vilkalt askeldavad talilindude salgad. Lumisel teerajal hakkavad silma loomade tegutsemise jäljed ning raagus puud näitavad oma tõelist kuju.



«Niimoodi alasti on kõik põlispuud väga ilusad: neil on omad kortsud, käänud ja müksud,» leiab metsakonsulent Ülle Kuldkepp. «Siin ei ole häbeneda midagi. Tasub tulla välja neid vaatama!»



Avastusi suurtele ja väikestele

Ülle Kuldkepp on olnud Heimtali õpperajal sage külaline. Tänavu viis ta seal ellu esimese klassi laste keskkonnahariduse programmi «Märka loodust enda ümber». See oli Viljandimaa omavalitsuste liidu projekti «Keskkonnahariduse programmide loomine I—VI klassile» üks osa.



Praegu on kõnealune projekt juba lõppenud, kuid tegijad loodavad, et ettevõtmine saab keskkonnainvesteeringute keskuselt raha ka järgmiseks aastaks.



Kevadel ja sügisel on Kuldkepp Heimtalis õpetust jaganud rohkem kui paarikümnele koolijütside grupile. Tema emotsionaalsed selgitused panevad aga ümbrust teise pilguga vaatama ka täiskasvanuid.



«Siin on kaitsealune liik, mida leidub ainult põlismetsas. Külje pealt vaadates on näha, kuidas see ülespoole keerdub nagu vanamehe habe,» silitab naine vana haava külge klammerduvat sammalt. See on sulgjas õhik, Neckera pennata, mis on kantud Eesti punasesse raamatusse.



Lehtpuutüvedel kasvavat sulgjat õhikut võib leida üksnes sellistes metsades, kus puud saavad oma loomulikul moel vananeda ja surra. Heimtalis neil säärane võimalus on: Loodi looduspargi piirides jäävad mahalangenud puud üldjuhul koristamata, vaid matkarajalt lükatakse need vajaduse korral kõrvale.



«Siin räägime õõnes pesitsejatest,» teeb Ülle Kuldkepp järgmise peatuse kohas, kus lapsed tavaliselt binokliga püsti jäänud tüveronte uurivad. Neis on kodu leidnud puukoristajad, kakud ja teisedki sulelised.



Tee ääres näitab loodusetundja iidvana kaske, mille tüvi on valge asemel tumepruun. Vanal puutüükal kasvav kännupess annab aga põhjuse kõnelda sellest, kuidas seened puitu lagundavad ja vanakesel uuele eluringile võimaldavad minna.



«Seal kaugemal kase otsas märkas üks poiss hiljuti pahka. Seda näeb ainult siis, kui puudelt on lehed maha langenud,» näitab Ülle Kuldkepp eemal asuvat moodustist.



Palju põnevaid puid

Loodushuvilisel on võimalik valida, kas läbida Heimtali matkaraja pikem, 2,5-kilomeetrine lõik või piirduda veidi rohkem kui kilomeetrise marsruudiga. Pikem rada viib Eestis ainulaadse pärnapuistu juurde, mis on metsateadlaste tähelepanu pälvinud juba XX sajandi algusest saadik. Puistu on erakordne nii oma tiheduse, kõrguse kui puutüvede keskmise läbimõõdu poolest.



Lisaks pärnadele kasvavad Heimtali ürgoru viljakatel nõlvadel nelja Eesti levinuma kõvalehtpuu esindajad tammed, saared, vahtrad ja jalakad. Neid liike leidub ühes paikkonnas nii suurel hulgal väga harva.



Kõnealune mets on koduks ka võõrliikidest okaspuudele, mille kunagised mõisnikud oma metsadesse istutasid. Õpperaja lühema osa ääres kõrgub ebatsuuga ja veidi kaugemal kasvavad nulud, mille koore all peituvaid vaigupõisi juhendaja koos lastega nuusutamas käib.



Õpilased on oma käikude ajal vaadelnud pikselöökide arme, mida kannab mitu metsas kasvavat tamme. Neid uurides selgitatakse jütsidele, miks ei tohi äikesetormi ajal tamme alla peitu pugeda.



«Tamm tõmbab äikest ligi, sest tema peajuur läheb otse maa sisse ja on põhjaveega ühendatud,» nendib Ülle Kuldkepp. «Seepärast istutati tammed vanasti majade juurde piksekaitseks.»



Asjatundliku juhendaja saatel jätkub Heimtali õpperajal vaatamist veel palju: seal on kiikumiseks sobilik mahalangenud puutüvi, kauni vaatega lõunasöögikoht, «ninaga» kask, vahtra kaisus kasvav künnapuu...



Jälgede järgi otsustades on enne meid sel õpperajal tiiru teinud kass, kits, rebane ja orav.


«Pühade ajal siia jalutama tulles võivad inimesed kaasa võtta mõne porgandi või leivakääru, et need raja äärde metsloomadele jõulurõõmuks jätta,» lausub Ly Laanemets, kuid lisab, et kindlasti ei tohi metsa viia tervet kotitäit toidujäätmeid. Suuremate koguste puhul peab ühendust võtma jahimeestega, kes korraldavad metsloomade talvist lisasöötmist alalistel söödaplatsidel.



Leherüü seljast heitnud põlispuudele pole aga tarvis jõuludeks midagi viia. Nemad on niigi ilusad.

Tagasi üles