Anne Veski: staariks sünnitakse

Anne Veski on veendunud, et kui inimene tegeleb sellega, mis teda õnnelikuks teeb, siis on see ka silmist näha. Foto: Artur Sadovski

Kadestamisväärse energiaga tubli kolmkümmend aastat laval säranud Anne Veski astub  Viljandi publiku ette uue kavaga Revalia kammermeeskoori ning tšellokvarteti C-Jam saatel.

Täiesti ilma elektrooniliste pillideta ja meeskooriga esinemine on uus etapp ka paljukogenud lauljatarile endale.

«Hallo-hallo, Helgi Sallo — Anne kuuleb!» teatab reibas, miljonitele tuntud hääl rõõmsalt telefonis, kui kokkulepitud ajal helistan.

Anne Veski, tuleb tunnistada, et olete üks nendest vähestest artistidest, kellel on kadestamisväärne anne minna iga aastaga üha paremaks.

Oo, seda on küll rõõm kuulda! (Naerab.) Eks selle nimel tule muidugi vaeva ka näha. Midagi annab loodus, millegi eest tuleb aga endal hoolt kanda.

Ega ma spordiga päris sina peal ole, aga natuke ikka. Muud protseduurid sinna juurde.

Tervislikud eluviisid.

Jah. Sõbrad ka. Koer ja mets on kõige kindlam!

Huvitav, kas hea välimus on seotud ka sellega, mis inimesel endal sees on — maailmanägemine ja sisemine rahu.

Peamine on teha seda, mis enesele meeldib. Luuleliselt öeldes annab see tiivad, aga tegelikult täpselt nii ongi. Kui tegeled alaga, mis teeb sind õnnelikuks, paistab see silmist välja.

Nii ta on. Ega neid inimesi, kes saavad endale lubada teha seda, mida ise parasjagu heaks arvavad, palju ole. Teie ilmselt saate!

Ei pea kurtma küll. On tehtud palju projekte ning aastaid ringi sõidetud. Nüüd teen seda, mis endale huvitav.

Anne Veskit võib esinemas näha nii multimiljonäridest naftabojaaride erapidudel kui tillukestel külalavadel.

Kõik oleneb sellest, kes kutsub ja kuidas kutsub. Oi, väikestes kohtades on väga kihvte pidusid olnud!

Mille järgi te üldse otsustate, kus esineda? On ka ehk mõni koht, kuhu te mingil tingimusel ei tahaks sattuda?

Selliseid kohti pole. Neid ei saagi olema! Minu põhimõte on see, et igal pool on toredaid inimesi ja igal pool tuleb käia. Ja kui nad täna ei saa aru, et on toredad, siis küll homme saavad!

Omal ajal tuli teil kuude kaupa mööda Venemaad tiirutada ja mõnele päevale sattus isegi mitu staadionikontserti. Kuidas artist sellele vastu peab?

Siis me olime noored ja tugevad. Staadionikontserte võis ühel päeval kolm tükki ka olla. Eks enamasti esinenud teised artistid ka, autodega saalisime edasi-tagasi. Logistika oli tugev, polnud seal keerulist midagi.

Eemalt vaadates tundub üsna hullumeelne periood.

(Muretult.) See oli väga tore!

Eesti ja vene publik tänapäeval ilmselt enam eriti palju ei erine.

Ei, tänapäeva inimesed on väga ühte moodi: nad on avatud ja mööda maailma ringi käinud. Ehk Vene ajal vaatasid eestlased kontserdisaalis tõesti seda, kas naaber või ülemus plaksutab. Nüüd on inimesed vabamad ning plaksutavad sellele, kellele tahavad.

Inimesed on tänapäeval hästi avatud, see meeldib mulle väga. Esinesin hiljuti Saaremaal — terve saal laulis koos kaasa.

Kuidas te suhtute niinimetatud staarimeediasse, kus superstaariks tembeldatakse igaüks, kes on korra teleekraanil ilmateadet lugenud?

Kui saate nimi on «Eesti otsib superstaari», on arusaadav, et superstaari tiitlid jäävad paratamatult külge. Kes neist kuhugi jõuab, seda näitab juba aeg.

(Mõtlikult.) Superstaare ei saa olla maailmas kohutavalt palju ja tegelikult neid pole ka. Superstaar on rohkem siiski lihtsalt sõnakõlks, mitte omadussõna. Varsti on iga teine superstaar.

Mis salata: kui Eestis üldse mõni superstaar on, siis on see Anne Veski.

Mulle tegelikult selline liigitamine üldse ei meeldi...

Olen veendunud, et teie nimi ja nägu olid tuttavad nii põhja- kui lõunapoolsetes liiduvabariikides!

Jumal tänatud, seniajani mäletatakse. Paljudes kunagistes liiduvabariikides pole enam ammu käinud, aga mäletatakse tõesti. See on väga tore.

Esinete praegugi üsna palju piiri taga.

Loomulikult. Ega elu ole muutunud! Valgevene, Ukraina, Venemaa... Kõik on, nagu oli.

Ma ei taha sõna «staar» üle ekspluateerida, aga teie puhul pole läbi aegade mingit staarikompleksi märgata olnud.

Issand, aga mul ei olegi komplekse! Te ütlesite väga hästi: kui inimene saab kuulsaks ja hakkab siis naljakalt käituma, järelikult tal on kompleksid.

Igaühele ei ole nii palju oidu antud, et jääda normaalseks inimeseks, kui talle vähegi tähelepanu hakatakse pöörama. Staariks ei saada, vaid sünnitakse.

Kui te korraks oma aukartustäratava karjääri peale tagasi mõtlete, siis kas olete pidanud selle nimel paljust loobuma?

(Pikk paus, siis kavalalt.) Jah, aga ma ei olegi midagi muud teinud ega teagi, millest olen ehk ilma jäänud.

Kui saaks ajaratast tagasi keerata, ega te siis vist midagi teisiti teeks?

Praeguse seisuga küll mitte. Milleks? Pool maailma on läbi sõidetud ja olen ikka saanud teha seda, mis mulle meeldib.

Tööl pole ma elus päevagi käinud! Ma ei tea, mis tähendab kella üheksaks tööle minna ja kuuest ära tulla. Olen eluaeg olnud vaba ja samas mittevaba. Kui ikka lennuk väljub hommikul kell neli, siis ma lähen, ei mingit küsimust.

Kui inimesele meeldib see, mis ta teeb, siis teeb ta seda rõõmuga. Me kõik alustame laulmist ju sellepärast, et meile meeldib laulda, mitte sellepärast, et keegi selle eest raha maksaks. See tuleb aegamisi.

Natuke ebadelikaatne küsimus, aga majanduslikel põhjustel ei peaks te ju enam nii väga lavale minema.

(Lustakalt.) Ärme vahest rahakotti nüüd nii sügavale ka piilume! Aga jah, ega ilma võita ma ehk ei jääks... Kalamarja tahaks siiski ka saada!

Kuulasin teie uut singlit «Helisev vaikus». Akustiline taust on natuke harjumatu, aga teie võimsa hääleaparaadiga harmoneerub see kõik kokkuvõttes suurepäraselt. Miks te varem ei ole katsetanud selliseid veidi kammerlikumaid vorme?

Hea küsimus. (Pisike paus.) Ei tulnud lihtsalt selle peale! See näitab, kui palju on mul muusikamaailmas avastada ning uusi projekte teha. Ehk on see alles millegi algus.