Rohkesti mugavusi suure raha eest

Toyota Avensisega proovisõidu tegemise ajaks lasi taevaisa luugid valla ning autol ja juhil tuli hakkama saada lörtsistes ja libedates oludes. Foto: Elmo Riig / Sakala

Pean kohe alustuseks tunnistama, et ma ei tea autodest suurt midagi. Jah, mul on juhiluba ja ma sõidan autoga iga päev, ma oskan tankida ja klaasipuhastusvedelikku juurde valada, aga see on ka kõik.

Auto puhul on minule tähtsad mugavus, välimus ja turvalisus, mille alla liigitaksin ka juhitavuse. Võimsusest huvitab mind vaid kiirendus, mida on vaja möödasõitu tehes ja kohapealt ära minnes.

Nii et ma ei hakka arutlema selle üle, millest ma midagi ei tea. Pealegi leiab soovija tehniliste üksikasjade kohta küllalt lugemismaterjali.

Minu kui «Sakala» viimase autokatsetaja käsutusse sattus peaaegu pool miljonit krooni maksev Toyota Avensis. Kusjuures see oli bensiinimootoriga sedaanidest kõige kallim, kaheliitrine automaatkäigukastiga mudel, millel lisanimi Premium. Igal juhul uhke värk.

Luksust lisas asjale seegi, et Amserv Viljandi müügikonsultant Eeri Sild tõi auto mulle toimetuse ette kohale — teistel proovisõitjatel tuli sellele ise firmasse järele minna.

Inimesele, kes teeb oma igapäevaseid sõite uuena rohkem kui poole odavama 2004. aasta Ford Focusega, mõjus Avensisesse istumine nagu saunast majja kolimine. Too tundus esialgu ikka väga suur. Ka kogu sisustus, alates nahkistmetest, rõhutas seda vahet.

Alustame algusest

Esimesed minutid autos koos müüjaga meenutasid mulle hetki autokooli esimesest õppesõidust, kui õpetaja selgitas esipaneelil asetsevate nuppude tähendust ning seda, kuidas istmeid ja kõike muud reguleerida. Kuigi mul on juhiluba olnud üle nelja aasta, tuli läbi teha põhjalik ümberõpe.

Tundus, et kõik liikus selles autos elektrooniliselt: istmed üles-alla ja edasi-tagasi, aknad, peeglid, seisupidur... Mõnda asja ei pidanud isegi tööle panema — see käivitus ise. Näiteks kojamehed, kui aknale langes piisava tihedusega sademeid.

Hiljem omaette olles nuputasin päris pikalt, kas ma peaksin ka tahavaatepeegli kohendamiseks mõnda nuppu otsima. Seda sai siiski teha vanamoodsalt käsitsi.

Umbes samasuguse probleemi ees olin ka järgmisel hommikul, kui ootamatult maha sadanud lume alt autot välja kaapides mõtlesin, kust lülitada sisse klaasisoojendus. Loomulikult hakkas see ise tööle.

Kui esialgu tekkis näiteks küsimus, miks ma ei võiks istet tahapoole nihutada lihtsalt kangist tõmmates nagu tavalistes autodes, siis mõne aja pärast tuli tunnistada, et mugavused on ikka päris mõnusad.

Suurepärane leid on minu arvates ilma pulti näppimata avanev ja lukustuv uks. Piisab vaid sellest, et sul on pult kuskil taskus ja sa puudutad käepidet. Sa ei pea hakkama, süli asju täis, mööda taskuid tuhlama ja võtmeid otsima.

CD-mängijat polegi!

Kuid tagasi sõiduki sisemusse. Minule on seal üks olulisemaid elemente kahtlemata muusikasüsteem. Toyota Avensis Premiumil oli kogu kupatus paraku nii keeruline, et minu tehnilise taibu juures oleks sellesse süüvimine ja käsiraamatust abi otsimine võtnud mitu korda rohkem aega kui need kaks päeva, mil autot kasutada sain.

Õigupoolest on «muusikasüsteem» selle auto puhul vale sõna, sest seal, kus odavamatel autodel asuvad CD-mängija ja raadio, on Avensisel kompuuter, mida ametlikult nimetatakse täiskaartnavigatsioonisüsteemiks. Selle ekraanile võib kuvada vist küll kõikvõimalikku infot, mida sõites vaja võib minna, alates GPS-i andmetest ja lõpetades jumal teab millega.

Kõigele lisaks võib tagurdades ekraanilt vaadata, mis toimub auto taga. Müügikonsultandi sõnul on olemas ka andurid, mis annavad aimu sellest, kui auto peaks mõnele objektile liiga lähedale jõudma. Näiteks kui auto taga kummargil olev väike laps jääb kaamerapildist välja, annab helisignaal temast märku.

Ehkki mul oleks üks kolme ja poole aastane laps kohe kodust võtta olnud, ei hakanud ma selle seadme efektiivsust katsetama.

Oma plaate oleksin küll tahtnud proovisõidu ajal kuulata, aga seda ma paraku teha ei saanud, sest CD-mängijat autos polnudki. Selle asemel pakkus see  võimalust muusika 10-gigabaidisele kõvakettale tõsta.

Nii et kui ees on pikem sõit, paned kodus programmi kokku ja kuulad seda muretult kogu tee. On ju tõepoolest päris ebamugav plaati sõidu ajal masinast välja võtta ja ära panna ning seejärel uut plaati karpidest otsida ja masinasse lükata. Lõpuks pole ükski plaat õiges karbis, rääkimata sellest et niisugune sahmimine võib põhjustada liiklusohtliku olukorra.

Harjumatult suur

Nagu vist enamikul selle klassi autodel, on ka Toyota Avensisel võimalik valida
automaat- ja manuaalkäigukastiga mudeli vahel. Minu käsutuses oli, nagu juba öeldud, automaatkast. Oli aga ka võimalik vajaduse korral üle minna käsitsi käiguvahetusele. Peale selle oli eraldi nupp, mis lubas valida sportrežiimi, et saada lisakiirendust. See on suureks abiks näiteks siis, kui möödasõidu lõpetamine kipub veidi hiljaks jääma.

Minul kui manuaalkastiga harjunul läks automaatkastiga kohanemine üllatavalt kergesti ja vasak jalg tõmblema ei hakanud. Küll aga oli keeruline harjuda auto suure gabariidiga. Võib-olla oli ebamugavustunne tingitud ka auto kõrgest hinnast. Aga olgu kuidas on, kitsastel linnatänavatel eelistan siiski väiksemaid mõõtmeid.

Aukudest teekattes ei saanud Avensisega sõites eriti aimu. Kas asi oli vedrustuses või auto suuruses, ent isegi Viljandi Sepa tänava augud ei häirinud märgatavalt ja Pika tänava munakivid ei olnud kunagi nii siledad tundunud. Proovisin slaalomit ka Tallinna tänava ja Musta tee vahelisel auklikul Looga tänava jupil. Juhitavus oli hea ja augud ei morjendanud kuigivõrd.

Omaette väärtus oli see, et autos polnud üldse kuulda sõidumüra. Seda teravamalt kostis aeg-ajalt lahtiste kivide kolinat rattakoopas.

Muretu möödasõit

Teisel päeval otsustasin minna maanteele, et proovida auto kiirenduslikke võimeid, näiteks sedasama sportkäiku möödasõidul. Paraku seadis ilm omad reeglid: hommikuks oli maas lumi ja seda tuli üha juurde. (See oli too novembripäev, mil Eestis läks autosid kraavi igasugustel kiirustel ja hulgakaupa.)

Kui Tallinna poole viivale maanteele jõudsin, sai kohe selgeks, et suuremad kiirused (ma räägin ikka lubatud piires) jäävad ära — peateedel laiutav lobjakas rohkem kui 70 kilomeetrit tunnis sisse võtta ei lubanud.

Ühe möödasõidu sain siiski teha, kui keegi (arvatavasti suverehvidega auto juht) hakkas oma 50-kilomeetrise tunnikiirusega enda järele rongi koguma. Võistre-lähedasel sirgel kolmest eessõitjast möödumine läks kergelt ja turvaliselt. Isegi kahte sõidusuunda eraldavast lobjakast üleminek ei pannud autot vibama.

Pärast Mudistet pöörasin Tääksi poole viivale teele, kus lobjaka asemel võttis mind vastu puhas lahtine lumi. Et liiklus oli hõre ja vastutulijaid peaaegu polnud, sain sõita keset teed ning kiirusel 80 kilomeetrit tunnis oli kontroll auto üle suurepärane. Vähemalt mina ei osanud sellistes oludes paremat tahta.

Sõidukiirust ei valinud ma mitte spidomeetri, vaid tunde järgi — kõige tähtsam oli siiski turvalisus. Pool miljonit krooni maksva võõra autoga ei hakka ju naljalt proovima, kuidas oleks juhitavus värskes lumes kiirusel 100 või 110 kilomeetrit tunnis. Ei teeks ma seda ka oma autoga.

Veidi rohkem kinni sõidetud lumega Põltsamaa maanteel Kolga-Jaani poole sõites avastasin aga ootamatult, et kiirus on tõusnud 100 kilomeetrini tunnis. Auto käitumises polnud seejuures midagi muutunud.

Vahepeal proovisin, kuidas oleks sellistes lumistes oludes kohapealt ära minna. Endiselt oli kõik kontrolli all: mainimisväärset vibamist ei olnud ja start oli olusid arvestades küllalt kiire.
Kogu selle hea juhitavuse taga on muidugi seade, mida nimetatakse sõiduki stabiilsuskontrolliks.

Kui järgmisel päeval taas oma armsa Focuse roolis olin, polnud vist ühtki ristmikku, kust ära minnes rattad lumesodis ringi ei oleks käinud ja auto vibama ei oleks hakanud.

Ekraaniproov

Kui Avensisega Tartu maan­teed mööda pikas autokolonnis seitsmekümnega linna tagasi tiksusin, tundsin, et olen sellega mõnusalt ära harjunud. Üks väljakutse seisis aga veel ees.

Ei, Liiva tänavale ma nii kallist autot säärase ilmaga proovima minna ei julgenud, kuid Kõrgemäe tänav tundus olevat paras proovikivi.

Võtsin alt hoo kenasti sisse, ent just seal, kus jalgrattaga üles ronides hakkavad kõige raskemad hetked — paarkümmend meetrit enne tõusu lõppu —, jäi Avensis seisma ja rattad hakkasid ringi käima.

Kas oli põhjuseks hooldamata tee või see, et naelrehvide asemel olid autol all lamellid — igal juhul pidin tagurpidi alla tagasi liikuma. Kuni Põllu tänava otsani mõtlesin, et pööran sealt ära, kuid seismise pealt ei õnnestunud ka seda pööret teha. Tuli minna tagasi päris alla ja seejuures oli suur abi tollestsamast eespool mainitud ekraanist.

Kas auto või korter?

Mida öelda kokkuvõtteks?

Minule kui pealiskaudsele sõitjale, keda tehnilised üksikasjad ei huvita, tundus Toyota Avensis Premium olevat igati sümpaatne auto. Selle välimuses polnud midagi erutavat, aga ka mitte pelutavat.

Vaid üks asi ei meeldinud mulle kohe sugugi ja see oli hind. Kas ma oleksin valmis maksma nende mugavuste eest kolmetoalise korteri hinna? Vastus on ei. Kui korter maksab viie aasta pärast arvatavasti sama palju või isegi rohkem, siis mida on samal ajal väärt see auto? (Muidugi kui ma teeniksin viis korda rohkem kui praegu, räägiksin vahest teistsugust juttu.)

Kui esialgu tundus oma Focusesse ümberistumine pererahva majast tagasi saunikuonni kolimisena, siis juba järgmisel päeval harjusin taas ära sellega, mis on minu rahakotile kohane.