Pime sõjamees ehitas Viljandisse maja

Vabadusristi kavaler August Tisler oli ka pärast sõda tegus mitmel rindel. Foto: arhiiv

Täna möödub 91 aastat Vabadussõja algusest ning tänavu võidupühal Tallinnas avatud vabadussambaga kustutati osalt tänuvõlg nende ees, kes 90 aasta eest relvaga Eesti ajalugu kirjutasid.

Just 90 aastat tagasi leidsid aset Vabadussõja pöördelised sündmused, Asutava Kogu valimised ja ühe Eesti sõduri haavatasaamine keskajal Eestit laastanud Liivi sõjast tuttavas lahingupaigas Härgmäe all.

Selle sõjamehe nimi oli August Tisler, aga tema perekonnanime on kirjutatud ka kujul Tischler ja Tišler. Tema kohta võib lugeda 1935. aastal Tallinnas trükitud eluloolise luksusväljaande «Eesti Vabadusristi kavalerid» leheküljelt 320. Praegu koostab äärmise põhjalikkusega selle suurteose täiendatud väljaannet Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak.

Lahing Härgmäe all

Vanuse poolest oleks võinud August Tisler olla lippude alla kutsutud juba Esimese maailmasõja ajal, aga 1915. aastal tema 19. sünnipäeval, vana kalendri järgi 26. juulil, ta veel sõjaväkke võetud polnud. Sel päeval võõrustas ta oma koolivenda Oskar Looritsat ja see on jäädvustatud ka pildile.

Ilmselt sellesama sõja aegu pidas August Tisler oma kunagises Taki vallakoolis õpetajaametit.

Tõenäoliselt astus August Tisler vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke 1918. aasta detsembris. Tema hilisemast väeteenistusest teame, et ta oli nagu teised Viljandimaa mehed 6. jalaväepolgus. Seal oli ta omakorda 2. iseseisva pataljoni 5. roodu sõdur.

1919. aasta esimestel kuudel sõdis 6. polk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Riigikaitse ja -ehitus käisid siis käsikäes. 1919. aasta märtsis-aprillis oli August Tisler haritud sõduri ja kohalike olude tundjana Asutava Kogu Viljandi valimisjaoskonna liige. Pärast valimisi tuli sulepea jälle vintpüssi ja esmaabipauna vastu vahetada.

Teada-tuntud Paju lahingu järel Valga kaotamise ja seega Venemaaga ühendanud peamise varustussoone läbilõikamisega ei saanud enamlased leppida. Nad alustasid 26. ja 27. aprillil 1919 raudteedel ülekaalukate jõududega pealetungi Valga tagasivõtmiseks edelast Strenci ning läänest Härgmäe ja Ruhja poolt, et piirilinna tangide vahele võtta ja Petseri rinnet selja tagant rünnata. (Härgmäe heitlusi on riivamisi käsitlenud ka August Gailit oma romaani «Isade maa» 16. peatükis.)

27. aprillil Põhja-Lätis Härgmäe jõe idakaldal Härgmäe kirikumõisa ja kalmistu joonel toimunud lahingus ülesnäidatud vahvuse eest autasustati August Tislerit Eesti Vabadusristiga. Samal päeval langes viljandimaalane, soomusrongide ülem kapten Anton Irv Strenci all.

Härgmäel jätkunud veriste võitluste käigus andis August Tisler 29. aprillil lahinguväljal esmaabi ühele õppursõdurile, kes raskelt haavatuna ema hüüdis. Kui ta tolle sidumiseks põlvili tõusis, tabas teda meelekohta vaenlase kuul ja ta sai ühest silmast vigastada.

Kirjandusest leiame ka teate, et vigastada said tema mõlemad silmad. Sama allikas aga kõneleb, et haavatud August Tisler keeldus 2. pataljoni rindelõigust haiglasse minemast ja sõdis edasi, nakatades teisigi elavjõus ülekaalukat vaenlast tagasi tõrjuma. See näib kinnitavat esimest haavatasaamise varianti.

Salakaval sümpaatiline põletik võis olla see haigus, mis ühest silmast teise kandudes põhjustas viiekuisest ravist hoolimata August Tisleri pimedaksjäämise. Seetõttu tunnistati ta sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks.

Isakoju tagasi

1. mail jäi punastel küttidel Valgas võiduparaad pidamata ja igale sõdalasele lubatud 500 rubla välja maksmata. Vähe sellest. Nad löödi ka Lätist minema ja Vabadussõda lõppes väärika rahulepinguga.

August Tisler aga haiglast enam üksi koju tulla ei näinud. Valitsuse 1920. aasta 15. septembri otsusega annetati talle Vabadusristi II liigi 3. järk koos 10 000 margaga. Talle anti ka Vabadussõja mälestusmärk ja haavatu lint ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal. Peale selle määrati talle riiklik pension, mis võimaldas tal hästi toime tulla ja isegi tuleviku jaoks midagi kõrvale panna.

Sõjapime August Tisler toodi isakoju, kus veel kevadel oli Ruhja ja Heinaste poolt kuulda ähvardavat kahurikõminat. Ta elas jõudumööda põllutööd tehes koos isa Jaani ja ema Anuga ning heietas pöörast mõtet hakata ise Viljandisse maja ehitama.

Mõeldud, tehtud. Linnatagusel tühermaal (Kunderi tänav 9 krunt) löödigi 1922. aastal labidas mulda.

Palgid veeti ehitusplatsile kodutalu metsast Suure-Kõpu vallast taliteed mööda kahe hobusega. Kerkis nelja korteriga moekas ärklikorrusega maja, kuhu peremees kolis juba paari aasta pärast. Niisiis oli ta otsustanud edaspidises elus üüritulu saada.

Hoone sai täiesti valmis 1929. aastal ja on koos õuemajaga seniajani heas korras.

August Tisler kuulus Vabadusristi Vendade Ühenduse Viljandi osakonda ja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingusse.

Mälestustahvliga maja

Eesti pimedate muuseumi fotokogus on üks huvitav pilt. See on tehtud 1926. aastal Tallinnas ja sellel on Eesti Punase Risti korraldatud masseerijate kursusest osavõtjad. Nende hulgas on kaks pimedat, Tallinna pimedate kooli kasvandik Alice Adamson ja Eesti Vabadusristi kavaler August Tisler.

August Tisleri praegu elava õepoja Aleksander Ek­baumi kinnitusel tegeleski onu masseerimisega. Kust mujalt tekkis talle lisaraha, et maja ehitada?

1932. aasta 20. veebruaril August Tisler abiellus. Tema väljavalitu oli Pauline Takk, kes sündis 2. oktoobril 1894 ja töötas pikka aega Tipu algkoolis õpetajana. Abiellumise järel asus ta Viljandisse. 5. oktoobril 1933 sündis perre poeg Margus, kes oli tubli laulu- ja pillimees.

Tislerite maja seinal on mälestustahvel tekstiga, mis meenutab seal aastatel 1936—1957 elanud Peterburi kõrgete kunstikoolide haridusega graafikut ja joonistusõpetajat Gustav Mootset (1885—1957). Tahvel olnuks aga kõnekam, kui sellelt oleks lugeda, et tegemist on Eesti Vabadusristi kavaleri August Tisleri majaga. Igatahes oli Tisleritel kunstniku näol väärikas maksujõuline üüriline.

Pärast Teist maailmasõda müüs August Tisler poole oma majast, et ennetada «suuromandiga» kaasneda võivaid ebameeldivusi. Nüüd on majas uued elanikud ja seal elab ka August Tisleri õepoeg, vanahärra Aleks. Eks tema olnud onule «silmaks» maja hooldamisel ja koduste talituste tegemisel. Onu oli olnud ka ise varmas rohima ja koos naisega iluaeda pidama.

Pärast naise surma 1962. aastal hakkas August Tisler saama toitjakaotuspensioni.

Mullu tema kodukihelkonnas Soomaa rahvusparki külastades mõtlesime Eesti pimedate muuseumi sõpradega temale, aga seost sealsamas asunud Tipu koolimajaga me siis ei teadnud.

Pimedate organisatsioon

Tsaariajal elas Viljandis tuntud pime filantroop ja usuõpetaja Alexander von Stryk (1831—1901). Juba siis tegutses linnas ka Riia pimedate kooli kasvandikust käsitööline, ajalehemüüja ja kaupmees Karl Turi (1877—1968). Olude sunnil võttis too endale oma Riia kooli direktori perekonnanime Vagner.

Karl Vagner oli August Tisleri kaasaegne. Peale sarnase saatuse sidus neid hilisemas eas soov organiseerida Viljandi pimedaid ja neile töövõimalusi luua. Tulemuseks oli 1952. aastal Eesti Pimedate Ühingu Viljandi algorganisatsiooni ja 1965. aastal ka pimedate töökoja asutamine.

Selleaegne Tartu pimedate juht Erich Part mäletab vähemasti ühe koosoleku toimumist August Tisleri kodus Kunderi tänav 9.

Endine sõjamees August Tisler oli Eesti Pimedate Ühingu Tartu Õppe-Tootmiskombinaadi Viljandi tootmisjaoskonnas (Posti tänav 28-a) harjade valmistamise alal õpilane (1965-1966) ja tööline (1966-1967). Kodu ja töökoja vahet liikus ta üksi kepi abil üsna käbedalt. Talle ei valmistanud raskusi ka maal bussipeatusest omapäi isatallu astuda.

August Tisler suri 73. eluaastal 30. augustil 1968 haiglas ureemia diagnoosiga ning ta on maetud Viljandis Riia maantee ääres asuvale Vanale kalmistule perekonna hauaplatsile oma naise kõrvale.