Honda Accord armastab siledat pikka teed

lusal maanteel on Honda Accordiga lausa lust sõita. Kurvid lisavad asjale vaid jumet. Foto: Aivar Aotäht

«Ah et see on hoopiski diisel!» üllatub elukutseline autojuht pärast põgusat sõitu. «Nii vaikselt läheb, et mulle tundus olevat bensiinimootor.»

Seejärel oskab ta juba kuulatada ja tabab diiselmootorile omase podina ära. Üllatus on aga omal kohal, sest ka müügimees kiidab selle sõiduki vaikset häält. Tõsi, eks tema peagi kaubast head kõnelema.

Mina olen harjunud bensiini vajava neljarattalisega ja saan sellest, et Honda Accordil on diiselmootor, kohe aimu. Kuid siin pole koht norimiseks, sest valida on ka kahe võimsusega bensiinimootori vahel.

LX Motorsi kaheks päevaks proovida antud automaatkäigukastiga auto on nii uus, et müügisalongist väljudes näitab selle odomeeter läbisõiduks vaid 32 kilomeetrit. Sissesõitmata mootorist hoolimata liigub auto krapsakalt ja kiirendab oma klassi kohta hästi.

Pagasiruumis lahe, tagaistmel kitsas

Oma klassi all pean silmas keskklassi pereautot, nagu müügimees ütles.

Pigem elegantse esindusautona näiv sõiduk kõlbab ilmselt ka pere ainsa auto rolli: selle pagasiruum on sedaani kohta suur ja pikemate või laiemate esemete veoks saab tagumised seljatoed alla lasta.

Väikese tiiru kaasa sõitev pereema tunneb huvi, kas pagasiruumi mahuvad ka lapsevanker ja jalgratas. Ju sõltub vankri kokkukäimisest, kas piisab pagasiruumi luugi avamisest või tuleb peale selle üks tagaiste langetada. Lasteratas mahub ilmselt ära.

Mina sõidan enamiku ajast üksi ega mõtle, kuidas pere ära mahutada. Küll aga uurin järele, kuidas pikemat sorti inimene ennast tagaistmel tunneb. Kui ma juhiistme oma 190-sentimeetrise kasvu järgi paika panen, jääb selle taha üsna vähe ruumi. Kusjuures ma ei lükka seda liiga taha ega kaldu, sest eelistan püstisemat istumisasendit.

Mahun «enda järel» tagumisele istmele küll ära, aga pikal sõidul seal mugavalt lösutada ei saaks. Umbes sama palju on tagaistmel ruumi hoopis väiksemas Hyundai Getzis.

Täpne manööverdamine nõuab Accordi gabariidiga harjumist — ma ei saa tagumise otsa asukohast täpselt aru. Kindlasti võtaksin lisana juurde parkimisandurid. Mõlemad ümarad küljepeeglid võimaldavad laiemat vaadet niinimetatud murtud osaga.

Hea, et antenn on ehitatud kere sisse — nii ei pea selle pärast pesulas muretsema.

Aknaklaasid ja peegel liiguvad elektriga, sealhulgas saab peegleid elektri jõul kokku klappida.

Kes on harjunud, neile meeldib suunatulekang, mis põgusal lükkel vaid mõne korra tule plinkima paneb. Mina sattusin algul segadusse ning vilgutasin ristmikul mitu korda ühele ja teisele poole.

Salongi korralik kvaliteet

Interjöör on Accordil muidugi teisel tasemel kui eespool nimetatud Korea väikeautol.
Armatuurlaud on lennukas, aga ei ületa konservatiivse autosõbra taluvuspiire. Katsudes jätab see isepärase tunde. Nii mina kui staažikas autojuht jõuame teineteisest sõltumatult järeldusele: tegu oleks justkui kodutehnika pakkimises kasutatava vahtplastiga, mis on pinnatud sametise kattega.

Näidikud on selgelt loetavad, rahulikult valge, ehk õige õrnalt violetse taustaga.
Teavet, mida juht saab infotabloole kuvamiseks valida, on külluslikult, tavapärasest keskmisest ja hetkekiirusest alates viimase mootorikäivituse ajalise kestuse ja muude peenemate nüanssideni välja. Kui paaki jäänud kütusega jääb sõita veel sadakond kilomeetrit, hoiatab auto juhti kolme sümboli ja ühe helisignaaliga.

Mulle meeldib pisiasi, et nii juhi ees kui armatuurlaua keskel asuva näidikutabloo katteklaas on pisut ettepoole kaldu: nõnda ei lange tolm neile väga lihtsalt peale. Mõlemal puhul on piisanud ühest suurest kattest ning puhastades ei pea iga näidikut katvat pinda eraldi nühkima.

Tõsi, tegu on siiski lihtsa ja paraku läikiva plastiga, mis päikesepaistes juba kergelt kriimuline paistab. Accordi muud kattematerjalid on mõnusasti matid.

Salongi puhul on võimalik valida nii heledat kui tumedat tooni. Kerevärvist on ainsa silmapaistvama toonina olemas Milano punane, teised värvid lisaks valgele on autoilmamoele klassikaliselt tumedad. Miks koonerdavad autotootjad erksate värvidega?

Proovisõiduautol on tume salong. Istmete riie on küll näpuga tuntavalt mustriline, aga ühtlaselt must. Mulle salongi tume toon meeldib, ehkki tolm, puru ja plekikesed paistaksid näiteks kergelt hallisäbruliselt kattematerjalilt märksa vähem välja.

Loodud linnade vahel liikuma

Accordi esiiste haarab minu kui kiitsakamat sorti tegelase mõnusalt oma embusesse, küljetoed hoiavad mind hästi paigal.

Nagu ikka madala auto puhul, tuleb pikal inimesel end sellesse kukutada ning mugavast istmest väljapääsemine ei lähe kõige kiiremini. Lühemat kasvu inimesel on see protseduur hõlpus.

Läbinud Honda Accordiga 400 kilomeetrit, võin öelda, et sellega on mugav sõita. Eriti hästi tunneb see Jaapani auto end siledal maanteel. Vedrustus on pigem jäik, mis ühelt poolt viitab heale juhitavusele, teisalt aga kipub kehval teel sõitjaid veidi raputama.

Paradoksaalsel kombel tundub üle mitmerealise raudtee sõita üsna hea. Ehk peitub põhjus asjaolus, et vedrustuse klobin on oskuslikult summutatud.

Auto salong on hubaselt vaikne, mida mina kui sõidu ajal vaikuse nautija pean väga oluliseks. Negatiivse poole pealt tuleb nentida, et kuigi välismüra on edukalt isoleeritud, teevad kruusateel rattakoobastesse põrkavad kivikesed päris teravat klibinat.

Maanteel otse kulgedes tundub elektrilise kiirustundliku võimendusega rool mulle pisut tuim, aga üldiselt on juhitavus muidugi hea. Proovin pisut teravamat minekut kurvides ning tulemus on ootuspärane: auto allub roolile eeskujulikult ja hoiab end asfaldil hästi kinni.

Juhi soovi seisma jääda täidab Accord kiiresti. Muide, taas üks minu ja elukutselise autojuhi ühine tõdemus: nii gaasi- kui piduripedaal toimivad eeskujulikult, need ei ole liiga tundlikud ega ka liiga tuimad.

Muusika kostab kõlaritest hästi. Melomaan võib rõõmustada, et ta saab autos muusikat kuulata ka mälupulgalt.

Kasulikest võimalustest väärib kindlasti kiitust salongi automaatselt tumenev tahavaatepeegel: kui oled sellega pimedal ajal harjunud, ei kujuta teisiti hästi ettegi. Samuti tasub ära märkida näiteks püsikiiruse hoidja, vihmaandur, haagise stabiilsuskontroll ning küljeakende avamise ja sulgemise võimalus võtmepuldist.

Elukutseline autojuht kiidab veel uksi: «Need sulguvad meeldiva häälega, mis tekitab usaldust.»

Miniatuurne naine on sama meelt. «Väikesel inimesel on raske mõne auto ustega maadelda,» lausub ta ning lisab: «Üldiselt on see mugav ja ilus auto. Mulle meeldib veel, et salongis on ohtralt panipaiku.»

Automaadi võimalused

Viiekäiguline automaatkäigukast toimib eelduspäraselt hästi. Müügimees hindab selle suisa eeskujulikuks. Mina seda oma isikliku sõiduki omaga võrreldes ütlen lihtsalt tubli. Mõnes olukorras ei pane käiguvahetust tähelegi, siis jälle saab nõksakast aru. Eks see ole loomulik — tegu pole ju ülisujuva variaator-, vaid klassikalise automaatkäigukastiga.

Honda Accordi puhul pakub see aga lausa nelja käiguvahetusvõimalust. Esiteks tavaline automaatrežiim. Teiseks võib juht soovi korral ise käiku vahetada roolisambal asuvate labadega ning ühtlase sõidu puhul toimib taas automaatrežiim. Mulle jääb küll väike kartus, et oma pikkade näppudega kogemata käiguvahetuslaba taban.

Kolmandaks saab käigukasti seada sportasendisse, mispuhul laseb elektroonika autol rohkem pöördesse minna. Et käigukangil on eri asendid üsna üksteise järel, siis lipsas minul nii mõnelgi korral käigukang D asemel selle järel asuvasse S-pessa.

Kui seada käigukang asendisse S, aga seejärel alustada või jätkata käiguvahetust roolisambal asuvate labadega, jääb käigukast täielikule manuaalrežiimile. Siin tuleb olla ettevaatlik, sest isegi kui pöörded jõuavad mootori tervisele ohtlikusse «punasesse» alasse, ei vaheta automaatika juhi eest kõrgemale käigule.

See tundub mulle pisut kummaline, sest muid rumalusi, näiteks viiendalt kohe esimesele käigule lülitada, automaatika müügimehe sõnul ei luba.

Sujuvalt sõites hoiab auto pöördeid madalal. Kui väga rahulikult kiirendada, ei tõuse pöörded kordagi üle 2000. Maanteelt asulasse jõudmisel pidurit vajutamata aeglustades langesid need korra isegi alla 1000. Kui aga sõita nii, nagu on ainuvõimalik ärksa olemusega juhtide arvates, ärkab auto poolunest meeleldi üles.

Olgu aga juht rahumeelne või särtsakas — õnnetust püüavad Honda Accordi puhul ära hoida mitmesugused elektroonilised abimehed. Kui füüsikareeglid peaksid võitma, annavad oma kaitsva panuse juhi ja kaassõitja turvapadjad, külgmised turvapadjad ning külgmised turvakardinad.