Vana kala, kes uusi trikke ära ei õppinud

Kunstniku kujutluses näeb Devoni ajal Eesti, Läti ja meie naaberalade kohal lainetanud troopikameres elanud Panderichthys välja niisugune. Raske uskuda, kuid väga kaugelt on see kala meile sugulane. Foto: Dmitri Bogdanov

Umbes 380 miljoni aasta eest oli Läti veel rohkem põhjas kui nüüd. Toona siiski mitte majanduslikus mõttes, vaid sõna otseses tähenduses: ta asus mere põhjas.

Devoni-aegne maailm oli tänapäevasega võrreldes üldse sootuks teistsugune. Enamik nüüdseid mandreid moodustas tohutu Gondvana hiidkontinendi, mis võttis enda alla suure osa lõunapoolkerast. Peale selle ulatusid veest välja praegu Põhja-Ameerika, Euroopa, Siberi, Hiina ja Kasahstanina tuntud alad.

Läti ja Eesti kohal loksus madal troopiline meri, mis oleks kindlasti kohalikule rannarahvale rõõmu valmistanud, kui siin mingit randa või rahvast oleks olnud. Ent isegi dinosauruste tulekuni jäi veel 150 miljonit aastat aega, inimestest rääkimata.

Maismaa oli Kesk-Devoni ajal üsna tühi. Seal kasvasid küll juba esimesed osjad ja sõnajalgtaimed ning tegutsesid selgrootud, kuid suurem osa elust oli koondunud vette. Ka meie tänase loo peategelane Panderichthys elas meres.

Tundmatu elu, kuulsusetu surm

Umbes meetripikkune tugev röövkala Panderichthys troonis kui mitte toiduahela tipus, siis kindlasti selle ülemises otsas. Tema liigikaaslased ujusid ringi nii Baltikumi kui Venemaa lääneosa kohal laiunud meres ning nagu leiud lubavad järeldada, olid siin kandis üsna tavalised.

Meie kangelaseks sattunud Panderichthys’e sünnikoht pole täpselt teada. Võib-olla nägi ta ilmavalgust siinsamas Viljandis, võib-olla kusagil mujal. Ka tema saatuse kohta pole meil kuigi palju andmeid, sest elulookirjutajaid, kes tänapäeval igast vähegi tuntud tegelasest raamatu valmis vorbivad, ei olnud tol ajal kusagilt võtta. Ja kui mõni kroonik olekski imeläbi leidunud, poleks ta ilmselt Panderichthys’ele pühendunud, sest ei oleks osanud aimatagi, kui tähtsaks lüliks too evolutsiooniahelas osutub.

Ent kuigi Panderichthys’e nekroloog jääks andmete puudumise tõttu kurvastavalt lühikeseks, on vähemalt tema haua asukoht kindel. Kui kala oma elupäevad lõpetas, mattus tema põrm setete alla kusagil tulevase Läti Cēsise ehk Eesti Võnnu lähedal.

Kalal oli savi

Aeg möödus. Mandrid muutsid kuju ja kohta, maal hakkasid kasvama puud, saurused tulid ja kadusid. Lõpuks vallutas planeedi Homo sapiens, mõtlev inimene.

1972. aasta juunis askeldas hulk selle liigi esindajaid Cēsise külje all Lode savikarjääris labidatega ja kaevas seal lahti Devoni ajastu kalade skelette sisaldava ulatusliku kihi. Välja tuli nii rüükalu perekonnast Asterolepis kui kaht liiki suuri lihasuimseid: Laccognathus ja Panderichthys.

«Panderichthys’e soomuseid oli Devoni kihtidest mitmelt poolt Lätist, Eestist ja naaberaladelt leitud ka varem, kuid harulduseks osutusid selle kala terved skeletid,» selgitab leidude tähtsust väljakaevamistel osalenud Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadur Elga Mark-Kurik.

Päris terveks luustikuks ei osutunud seegi, mis tol korral päevavalgele tuli. Nimelt asus Panderichthys’e kivistis kala­skelette sisaldava kihi servas ning savi kaevanud ekskavaator oli õnnetul kombel vigastanud kala koljut ja uimi. Sellegipoolest oli tegemist tähtsa leiuga ning et ülihapraid kivistisi koos ümbritseva pinnasega kätte saada, ehitas Mark-Kurik Panderichthys’e ja veel kahe fossiili ümber spetsiaalsed konteinerid.

«Üht sellist kastmonoliiti tassisime saviaugust välja kaheksakesi,» meenutab teadur.

Muidugi asusid teadlased leidu uurima, ent sadu miljoneid aastaid avastamist oodanud Panderichthys’e tähetund polnud veel saabunud. Kulus üle kolmekümne aasta, kuni teadusemaailm temast kõnelema hakkas.

Suurim roll Tallinna tehnikaülikooli hoidlatesse peitunud staarkala lavaletoomises oli noorel Kanada päritolu paleontoloogil Catherine Boisvertil, kes pärast 2004. aastal kodumaal magistrikraadi kaitsmist Uppsala ülikooli evolutsioonilise bioloogia keskusesse doktoritööd tegema läks. Tema juhendaja oli fossiilsete lihas­uimsete kalade uurija Per Ahl­berg, kellega Mark-Kurikut seob aastatepikkune koostöö.

Nagu Ahlberg 2008. aasta septembris Briti ajalehele «The Daily Telegraph» selgitas, segas teadlastel Panderichthys’e fossiilide varasemat uurimist asjaolu, et need olid ümbritsetud kalaluudega üht värvi savist.

«Kena suure kondi puhul pole probleemi,» ütles uurija. «Aga kui sa oled huvitatud tillukestest õrnadest luudest, mis asuvad skeleti välisküljel, siis neid on savis peaaegu võimatu näha.»

Hädast oleks välja aidanud Texase ülikoolis spetsiaalselt fossiilsete roomajate, näiteks kuulsa Dinosaurus rex’i uurimiseks konstrueeritud kompuutertomograaf, kuid kivistis paiknes äärmiselt kergesti lõhenevas savikivimis.

Nagu habemes linnupoegi haudunud Sammalhabeme puhul, ei tulnud ka fossiili puhul transportimine kõne allagi, vähemalt mitte Tallinna tehnikaülikooli hoidlast Texasesse.

Nõnda pakkus Ahlberg välja teravmeelse mõtte paluda Elga Mark-Kuriku vahendusel abi Ida-Tallinna keskhaiglalt ja kasutada kala uurimiseks meditsiinilist kompuutertomograafi.

Kõige vanem patsient

2006. aasta 9. veebruaril tõstsidki haigla radioloogiakeskuse töötajad kivistise uuringulauale ja skaneerisid luurežiimis läbi.

«Teda oli palju lihtsam uurida, sest ta ei liigutanud,» võrdleb haigla arendusjuht ja radioloog Peeter Ross fossiili tavaliste patsientidega. «Algul oli meil mure, kas kompuutertomograaf on ikka võimeline kivistise eri tihedusega osadel vahet tegema, aga aparaat sai sellega suurepäraselt hakkama.»

Ross kirjutas saadud andmed kolmele CD-le ja teadlased, kes mõistagi haigla vanima patsiendi uuringu kinni maksid, hakkasid infot oma eriprogrammidega analüüsima.

Kalast kahepaikseni on pikk tee

2008. aasta septembris jõudis Panderichthys’e kõrghetk lõpuks kätte. Boisvert, Ahlberg ja Mark-Kurik avaldasid maailma mainekaimate hulka kuuluvas teadusajakirjas «Nature» artikli, milles kirjutasid, et leidsid tema uimedest sõrmealgmeid. Uimede kiirikud ehk radiaalid olid küll väga lühikesed ja ilma liigesteta, kuid kompuutertomograafi abil täiesti äratuntavad.

«See esitab veenva tõendi, et sõrmed pole tetrapoodide (neljajalgsete — toim) uuendus, vaid tulenevad eemaleulatuvatest radiaalidest, mis eksisteerisid juba varem kõigil sagaruimsetel kaladel,» kirjutasid autorid «Nature» artikli kokkuvõttes.

Võhikule võib see tunduda pisiasjana, kuid erialateadlastele tähendas avastus uut tähtsat lüli elu arengus.

«Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudile kuuluv Panderichthys’e eksemplar on selgroogsete loomade evolutsiooni seisukohalt kindlasti üks väärtuslikumaid,» tunneb Mark-Kurik fossiili üle uhkust.

Panderichthys’est ja tema sugulastest maksab lugu pidada ülejäänud inimestelgi, sest tegemist on meie kauge esivanemaga: selleks et inimene ahvist areneda sai, oli ju ka ahvil tarvis kellestki areneda. Evolutsiooniahelat pidi tagasi minnes jõuamegi murrangulisse faasi Hilis-Devoni ajajärgul, kui esimesed sagaruimsed kalad ennast uimede abil ühest veekogust teise vedama hakkasid, endale lõpuks neli jalga kasvatasid ja maismaale kolisid.

Ka tänapäeval leidub troopikamaades kalu, näiteks mudahüpik ja India ronikala, kes suudavad lühikest aega uimede abil kuival maal liikuda, ent Panderichthys ise ei teinud kunagi katset oma loomulikku märga keskkonda hüljata ning kahepaikseks või lausa tõeliseks maarotiks hakata. Selleks et uus trikk ära õppida, kulus veel miljoneid aastaid ja lugematuid üleminekuvorme.