Tubaste lillede eest hoolitsemine toob kuhjaga meelerahu

Tartu ülikooli botaanikaaia aednikul Diana Pärnal on rohkesti lemmikuid. Paljude teiste hoolealuste hulgast on talle südamelähedane flamingolill. Foto: Margus Ansu

Tartu botaanikaaia aednik Diana Pärn ütleb, et enne kui endale uus toataim soetada, tuleb kindlasti uurida, millised on tema vajadused.

Aednik kinnitab psühholoogide öeldut, et taimed on head terapeudid, maandades meie pingeid ja muutes meie meeleolu leebemaks. Selleks aga, et nad hästi edeneksid, peab teadma, milliseid tingimusi nad eelistavad.

«Pehmed, õrnad, õhukesed või kergelt murduvad lehed viitavad sellele, et tegemist on suuremat õhuniiskust vajava varjutaimega. Kui taim on valguselembene, on tema lehed tugevad, sageli jäigad ning kaetud kaitsva vaha, tiheda halli või valge karva või paksu «nahaga»,» toob Diana Pärn näite.

Nõnda tulebki enne toataime muretsemist läbi mõelda, mida täpselt soovitakse. Kas tahetakse kiire või aeglase kasvuga taime, suurekasvulist või madalat mütakat? Kas taim peab peab olema range või vaba joonega? Kas ta peab rohkelt õitsema või sobib tuppa paremini hoopis roheline lehestik?

Vali elujõuline taim

Taime poeriiulitelt valides on Diana Pärna sõnul tähtis silmas pidada, et ta näeks välja elujõuline: lehed peavad olema terved ja plekkideta. «Õitsvatest taimedest tuleks eelistada sellist, mille pungadest on kaks kolmandikku veel avanemata ja millel on uusi võrseid tulemas. Siis õitseb taim uues kohas kauem.»

Hinnata võiks ka mulla ja juurte seisu.

«Veenduge, et pott poleks läbi kuivanud või liiga niiske. Talvel tuleks vältida longus lehtedega taimi, sest need võivad olla transportimisel külma saanud,» õpetab aednik.

Samuti manitseb ta hoolega uurima võrsete tippe ja õiepungi: ega seal maiusta lehetäid? Samuti on tarvis kontrollida lehealuseid: ega sealt ole leida kasvuhoonekarilasi, kedriklesti või kilptäisid? «Jälgige ka seda, et lehekaenaldes poleks villtäisid.»

Pärast kojujõudmist soovitab Diana Pärn taime õrnalt lahti pakkida. «Külmast tulles võiks lasta tal enne pakendis toatemperatuuriga harjuda — siis ei saa ta kuumašokki,» lausub ta.

Seejärel tuleb taim asjatundja sõnul uuesti üle vaadata, et need osad, mis on murdunud või närtsinud, ära lõigata ja vajaduse korral teda ka kasta.

«Enne aknalauale ereda valguse kätte panekut võiks lasta taimel varjus kohaneda — poes on ju valgustingimused suhteliselt piiratud,» lisab Pärn.

Miks taim ei taha õitseda?

Aednik nendib, et paraku puutub taimedega tegeleja alati kokku ka mitmesuguste hädadega. «Taimede tervis ja väljanägemine sõltuvad paljude tegurite koosmõjust,» kordab ta üle vana tõe.

Näiteks kui taim ei taha ega taha õitsema hakata, tuleks Diana Pärna ütlemist mööda järele uurida, millal ja mis tingimustel ta seda üldse teeb.

«Omapäraste lehtede pärast kasvatatakse meil paljusid troopika suurekasvulisi taimi, lausa puid. Pottides on aga nende hiiglaste väikelapsed, kellelt ei saagi õisi loota,» kõneleb ta.

Samuti võib olla tegu taimega, kes vajab pungade moodustamiseks jahedamat ja/või kuivemat puhkeperioodi. Niisugused on teiste hulgas kaktused, lähistroopilist päritolu orhideed ja kuuking. Põhjuseks võib olla ka päeva pikkus: meie suvine päev võib segada kalanhoel rikkalikult õitseda ja olla takistuseks jõulutähe kõrglehtede värvumisele.

Võib-olla on aga sibullilled istutatud liiga suurde potti? Või on asi talvises pimeduses? Aga äkki hoopis toitainevaeses mullas?

«Juhul kui pungad hakkavad küll kasvama, aga kuivavad ja kukuvad maha, võib põhjus peituda kohavahetuses, läbikuivamises, väheses valguses, toitainete vaeguses, tuuletõmbuses või ebasobivas temperatuuris,» räägib Pärn ning tõdeb: «Õitsemine on taimedelt kõige suuremat energiat nõudev protsess.»

Igal hädal ise põhjus

Lehetippude kuivamine võib aedniku sõnul olla tingitud kuivalejäämisest ja liiga kuivast õhust. «Taime parema väljanägemise huvides tuleks kuivad lehetipud ära lõigata. Seda tuleb sageli teha palmide, lõikheinte ja rohtliiliate puhul.»

Kui taim vajub longu, võib põhjus olla nii ülekastmine kui kuivalejäämine.

«Kontrolli näpuga või potti tõstes, kas mullapall on kuiv või hoopis läbi vettinud,» õpetab Diana Pärn.

Kui lehed kipuvad pudenema, peab teadma, et sügistalvisel ajal on see osal taimedel, näiteks tsitruselistel ja viigipuulistel, loomulik. Muudel juhtudel tuleb aga põhjust otsida kohavahetusest, külmast või järsust temperatuurimuutusest. «Eriti raske on mõnele taimele kütteperioodi algus ja lõpp,» nendib Pärn.

Kui lehed tõmbuvad kollakaks või heledaks või leheroodude ümbrus jääb tumedamaks, on tegemist ainevahetuse häire kloroosiga. See tuleneb Pärna selgitust mööda sellest, et muld on muutunud liiga aluseliseks ja raua omastamine raskeneb. «Niisugune olukord tekib lubjarikka kraaniveega kastmisest või valest istutussegust.»

Taimede liiga pikaks venimise kõige tõenäolisem põhjus on vähene valgus. «Taim sirutub kõigest väest akna poole,» lausub Pärn. Samas lisab ta, et paljusid taimi on kasvandustes kasvupidurdajatega töödeldud ja nende väljavenimine ehk loomuomase vormi võtmine on loomulik protsess, kui toimeainete mõju kaob. Selle vastu aitab pügamine.