Tähtsate asjade värv

Foto: Internet

Uus-Meremaa kirjaniku Lloyd Jonesi romaan «Mister Pip», mille tegevus leiab aset eksootilisel saarel, on ilma kahtluseta selle sügise üks liigutavamaid ja võimsamaid eesti keelde ümber pandud teoseid.

Raamatu minategelane on öömusta nahaga 14-aastane Matilda, kes on kasvanud usus, et kõigi tähtsate asjade värv on valge. Jäätis on valge, kuu ja tähed on valged ning aspiriingi on valge.

Matilda elab külakeses koos oma ema ja hõimlastega. Nende ümber käib sõda. Ajalehti ja raadiot, mis aitaksid mõtetel suunda seada, saare elanikel pole.
Ühel ööl lõpeb täielikku isolatsiooni sattunud saarel generaatorite kütus.
Mässulised viivad haiglast ära kogu ravimivaru. Kõige tillemad jäävad malaariasse ja surevad. Nutvad emad tiritakse haudade juurest eemale ja elu veereb edasi.

Meri loksub laisalt, puudel puhkevad purpursed õied ja kookospähklid kukuvad maha tuttavate mütsatustega. Krabide järgi saab ilma ennustada nagu muiste.

Üks päev sulab kokku teistega, lämmatavas troopikaõhus on kosta moskiitode pirinat ning vahel ilmuvad mäetippe ümbritsevatest pilvedest suminal välja helikopterid, kust visatakse alla kinnipüütud mässulisi, käed-jalad õhus veel viimast korda põtkimas.

Ring küla ümber tõmbub koomale. Ja siis alustab kummaline mister Watts, ainus valge mees saarel, improviseeritud koolitundides Charles Dickensi «Suurte lootuste» ettelugemist. Sellega avab ta ukse sootuks teise ja kaugesse maailma, mille külge klammerduvad peagi kõik saare elanikud.

Dickensi viktoriaanlik Inglismaa, kus maa on vahel kahutanud ja kus vaenelaps võib õnne leida, on neile omamoodi päästerõngas. Tõsi, see on salakaval rõngas, mis võib neid ühel hetkel endaga hävingusse kaasa vedada.

Keeruline on öelda, mis sunnib üht 52-aastast valget meest sisse elama 14-aastase mustanahalise tüdruku maailma. Lloyd Jones oli ise 1990. aastatel ajakirjanikuna Paapua Uus-Guinea Bougainville’i saarel toimuvat kodusõda kajastamas ning sealsed kogemused saidki «Mister Pipile» põhjaks.

Võib üksnes aimata, milliseid kustumatuid jälgi jätsid autorile rabavad kontrastid troopilise paradiisi ja osa selle asukate justkui põrgust pärineva kurjuse vahel. Sel kurjusel pole otsest poliitilist eesmärki ega revolutsioonimaigulist tagamõtet, see on kuri lihtsalt kurja pärast, vabandusi otsimata.

«Mister Pip» on ülev lugu raamatute jõust, kujutlusvõime väest ning sellest, kuidas vaimus ehitada üles uusi maailmu, mis aitavad argireaalsuses toime tulla.