Viljandi maaparandusbüroo juhataja Ülle Raudla ütleb, et ta on hall kardinal, kes tõmbab nööri, sest maaparandus peab käima kogu aeg, nagu oma majas ei saa kunagi töö otsa.
Korras kraavid viivad põldudelt liigse vee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olen õnnelik,» lausub Ülle Raudla. «Kirjutagegi nii. Ma olen õnnelik, sest meil tuli tänavusse taotlusvooru üheksa maaparandusühistut, kes tahavad maad paremaks teha.»
Ta nimetab Kõos asuva Liivassaare objekti rekonstrueerimise plaani, millega tahetakse reguleerida eesvoolu, parandada teid ning rajada settebassein ja puhastuslodu. Tegevust korraldab juba kogemustega noor mees Taavo Šeffer, projekti tegi Türi projekteerija Kalju Mägi. Sama projekteerija töötas Ärma ja Laidu maaparandusühistu heaks.
«Hea projekteerija on kulda väärt, sest ta oskab töid planeerides raha arvestada. Seda oskust ei õpetata kusagil. Kahjuks jääb kvaliteetse töö tegijaid järjest vähemaks,» lisab büroo juhataja. Ta teab seda oma kauaaegsetest kogemustest.
Meede 1.8
Maaparandus on kallis töö. Kui raha pole, ei saa ummistunud kraave puhtaks teha ega purunenud truupe asendada. Aitab euroliit oma põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri investeeringu meetmega 1.8. Ta aitab aga ainult neid, kel on tahtmist moodustada mittetulunduslik maaparandusühistu ja leida eestvedaja ning kel on jõudu bürokraatiatrumlis vastu pidada.
«Ma nimetan neid sädeinimesteks,» sõnab Ülle Raudla.
Ent parandamist nõudva maatüki piirid ei ühti kinnistute piiridega. Paljusid peremehi ühe mütsi alla saada pole lihtne. Kui neljakümnest maaomanikust üks saab küll aru töö vajalikkusest, aga suures umbusus keeldub allkirja andmast, võivad kolmekümne üheksa püüdlused tühja minna, olgu uskmatul kas või ainult kümnemeetrine kraavijupp.
«Lausa kättpidi tuleb inimest kraavipervele tuua ja kasutada veenmiseks kogu oma hingejõudu,» ütleb büroo juhataja toetuste taotlemise protsessist rääkides.
Viljandimaal on praegu registreeritud 17 maaparandusühistut. Esimest korda võeti meetme 1.8 kaudu raha saamiseks taotlusi vastu 2007. aastal. Siis asutati Viljandimaal viis maaparandusühistut, kuues oli füüsilisest isikust ettevõtja.
Enne seda oli sama funktsiooniga meede 3.4.
Kõos moodustas terve vald ühistu eesmärgiga korda teha 525 hektarit maad, milleks tuli peamiselt korrastada 13,9 kilomeetrit eesvoolu ehk peakraavi, nagu varem öeldi, ja 5,4 kilomeetrit maaparandussüsteemide teid.
2008. aastal laekus kaheksa taotlust ja tänavu üheksa. Põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet ehk PRIA võib neid avaldusi menetleda 90 päeva.
Riigi peale tuleb seekord jagamisele 68 miljonit krooni. Sellest tahab ainuüksi Viljandimaa endale 23,8 miljonit, et teha korda 1463,5 hektarit maad.
Kui avaldus PRIA-s toetamist leiab, võib ühistu saada 90 protsenti toetussummast. Aga enne peab tema kõik tööd kinni maksma, sest PRIA kompenseerib tehtut kuludokumentide alusel.
Kust saab ühistu algkapitali, on juba tema enda mure. Aga kui umbes kraavide pärast vesi enam ära ei voola ja maa harijat ei kanna, siis õige põllumees leiab selle võimaluse, ta ei lase maal soostuda.
«Maa toidab. Maaparandus on tulusa põllumajandusega kaasnev tegevus,» tuletab Ülle Raudla meelde maaparandaja hingega Heino Marrandi sõnu.
Ta meenutab, et Vene ajal maksis riik alates 1965. aastast kinni kogu maaparanduse, enne seda kandis aga poole majandite kulutustest. Viljandi maaparandusvalitsuses töötas hooajal 90 inimest, nende hulgas kraavivalvurid-remondimehed.
Eesti maaparandusseaduses seisab, et ühiseesvoolude, endiste majanditevaheliste peakraavide, lühidalt öeldes riigi kraavide korrastamise raha annab riik.
«See summa jääb iga aastaga väiksemaks, viimasel kolmel aastal koguni poole võrra,» muretseb büroo juhataja.
Viljandimaal on riigi kraave 355 kilomeetrit. Kui neist mõni kilomeeter on umbe kasvanud või kokku langenud, pole tagantpoolt tuleval veel kuhugi voolata.
«Eesvoolud peavad olema korras, muidu Eesti maa soostub,» toonitab maaparandustööde eestvedaja. «See rahasumma peab suurenema. Tuleb otsida võimalusi.»
Koprad langetavad puid
Kaks nädalat pärast tööde lõppemist Soe maaparandusobjektil avastas Ülle Raudla tehtut üle vaadates, et koprad on seal kraavi ligidal langetanud suure remmelga. Närilised olid juba oksi laasinud ja need uueks tehtud kraavi juurde vedanud, et neid seal vette kukutada ja voolu tõkestada.
«Koprad on maapidaja nuhtlus,» tõdeb Ülle Raudla ja näitab peaaegu uputatud teetruubi fotot. «Kui inimene vahele ei astu, siis kevadel seda truupi enam pole.»
Maaparanduse organisaator avaldab kahetsust, et Viljandimaal pole sellist lendsalka nagu Rapla maakonnas, kus jahimehed käivad taksikoertega liiga agaralt tegutsevaid kopraid küttimas. Loomasõbrana peab ta küll töökatest taimtoidulistest lugu, aga maaparandajana ei taha ta lasta neil vabalt tegutseda.
Puht ametitööga seotud kohustuste kõrval muretsevad Viljandi maaparandajad eesseisva ümberkorralduse pärast. Nagu on teatatud, tuleb neil uut aastat alustada endises agrotööstuskoondise majas, mis kuulub nüüd põllumajandusministeeriumile. Maaparandusbüroo moodustab ühe osa tulevasest kohalikust põllumajandusameti keskusest.
Büroo jääb maja ja nimeta
«Me oleme selles Leola tänava majas asunud 1953. aastast saadik ja meil on teiste Eesti maaparandajatega võrreldes kõige ilusam maja,» lausub büroo juhataja ning meenutab suurt remonti, mis selles majas sajandivahetusel tehti ja mis nõudis suurt närvikulu.
Ülle Raudla andmeil liidetakse maaparandajad taimetoodangu inspektsiooniga, kusjuures ametkondlikult kaob isegi sõna «maaparandus».
«Maaparandusbüroo pole ainult järelevalveorgan,» nendib Ülle Raudla ja leiab, et põllumajandusministril on olnud halvad nõuandjad.