Prantsusmaa näitab pärast turismihooaega argist nägu

Paadiga Cassis’ sadamasse sisenedes jääb silme ette rida rõõmsavärvilisi maju, mida kaunistavad puidust aknaluugid. Foto: Liisi Seil

Ma ei tea, kas see oli juhus, et sattusin suvel vaatama Lõuna-Prantsusmaa elust jutustavat filmi «Hea aasta». Mõni kuu hiljem avanes mul võimalus ärgata ise sealsamas Provence’i maakonnas, keset viinamarjaistandusi, meretuuli ja mägesid.

Erinevalt mainitud filmist ja Peter Mayle’i samanimelise raamatu tegelastest ei olnud minu peatuskoht siiski istandus, vaid hoopis väike sadamalinn Cassis, mis Vahemere ääres mägede keskel oma rahulikku elu elab.

Novembri teisel nädalal kulgeb elu selles 8000 elanikuga linnas tõepoolest uniselt, sest turismihooaeg on läbi ning peale kohalike võib näha vaid üksikuid võõramaalasi. Suvekuudel on aga Cassis’ mereäärne promenaad täidetud rahvasummast ning rand on tulvil suvitajaid. On ju see linnake, mis asub Marseille’st 20 kilomeetrit idas, rahvusvaheliselt tuntud puhkekoht.

Mäeveerul paiknevat Cassis’d iseloomustavad põnevad kitsad kõrvaltänavad, värviliste aknaluukidega häärberid ja varjulised purskkaevudega väljakud. Mäeveerul uhkeldab väike eravalduses loss.

Sadam on täis jahte ja paate, mis ahvatlevad endaga sinisele merele sõitma. Sealsamas rannal on mõni üksik jalutaja.

Kunagi sebisid sadama ümbruses kalurid ja mitut masti käsitöölised. Pärast suuremate kalatööstuste hääbumist XX sajandil hakkas seal aga jõudsalt arenema veinitootmine ja turismitööstus. Need majandusharud on üksteisega elegantselt ühendatud: Cassis’d tutvustav trükis juhatab 12 ümberkaudsesse viinamarjaistandusse, kus on võimalik degusteerida kohapeal valmistatud veine. Viinamarjataimede read hakkavad silma ka autoga linnakese ümbruses sõites.

Võimsad kaljud

Just nagu kaitsev müür kõrgub Cassis’st ida pool võimas Cape Canaille. Need on punasest liivakivist rannakaljud, milles leidub viiruti kriidikihte.

Kui uskuda kohalikke andmeid, on need kaljud ühed kõrgeimad Euroopas, ulatudes tipu La Grande Tete kohal lausa 399 meetrit üle merepinna.

Rüngaste turjale võib matkata nii jalgsi kui jalgrattaga, kuid laisemad pääsevad vaatekohtadesse ka autoga. Parkimisplatsi juures manitseb hoiatusmärk huvilisi järsaku serval ettevaatlik olema, sest muidu võib juhtuda nii, nagu märgil: komistad ja kukud pea ees sügavikku.

Panga äärel seistes läheb südame alt tõesti veidi õõnsaks, kuid kaunis vaade sadamalinnale, sinisele merele ja kauguses kõrguvatele mägedele meelitab üha rohkem serva poole astuma.

Et hoiatusmärk pole niisama pandud, mõistame sõpradega hiljem, kui märkame järsaku servale jalutanud vanapaari. Mees ja naine seisatavad, pühivad silmi ja viskavad sügaviku poole paar roosiõit. Õnneks nad ei näe, kuidas tuul lilled sinnasamasse põõsaokstesse puhub.

Kaunid fjordid

Cassis’st lääne pool võib imetleda hoopis teistsuguseid looduse meistriteoseid: kaheksat Vahemere fjordi Les Calanques. Nende serval võib matkata jalgsi, kuid sinna pääseb ka ekskursioonipaadiga.

Päev, mil meie fjordidesse suundume, on päikesepaisteline ja tuulevaikne. Vaatame üle kolm calanques’i ning leiame neisse peidetud sadama, ujumiskoha ja puhta vee reservuaari.

Sooja on sel päeval 17 kraadi ning kivistel kallastel hakkab silma isegi mõni puhkaja, kes on end varjulises kaldasopis päevitama sättinud. Muidu käivad kohalikud samal ajal juba mantlite, kampsunite ja saabastega, unustamata komplektile lisamast elegantset sallikest.

Sadamaäärsed välikohvikud on lõuna ajal külastajaid täis. Nad rüüpavad imetillukesest tassist kohvi, mekivad väikesest pokaalist veini ning lasevad hea maitsta salatiportsul.

Delikatessina on Cassis’s hinnas merisiilikud: kaldaserval tegutsev kalamees lõikab okaskerad pooleks ning viib need kandikuga soovijate lauale. Meie jätame selle toidu proovimata.

Vaatamist jätkub

Lõuna-Prantsusmaale sattudes ei tasu aga loomulikult piirduda vaid ühe linna ja selle ümbruse uudistamisega, sest Provence on vaatamisväärsuste poolest oi kui rikas!

Sealsamas lõunarannikul asuvad kuulsad linnad Cannes, Antibes ja Nizza ning liliputriik Monaco. Autosõit mööda käänulist mereäärset teed pakub nii loodus- kui arhitektuurielamusi.

Maakonna idaosas, Rhône’i jõe deltas Camargue’i kaitsealal on võimalik jälgida, kuidas sool Vahemere veest välja setitatakse ning suurtesse mägedesse kogutakse. Sealsamas lähedal longivad ringi Camargue’i kuulsad valged hobused ning märgalalt otsivad toitu roosad flamingod.

Ajaloohuvilistele pakub võimsa elamuse näiteks Point du Gard, kus kõrgub ligi 2000 aasta vanune roomlaste rajatud hiiglaslik sild-akvedukt. Rooma ehituskunsti saab nautida ka rikkaliku ajaloopärandiga linnas Arles’is, kus on säilinud härjavõitluste areen.

Hoolimata sügisest suudab Provence pakkuda elamuse, mis jätab päikese veel kauaks südamesse.