/nginx/o/2009/12/14/282500t1h1d61.jpg)
Kõo vallas Andressaare talu laudas ootab peale ühe Holsteini lehma lüpsikorda viis Eesti maatõugu piimaandjat. Neile on seltsiks üks mullikas ja kolm vasikat.
Andressaarel lüpsab maakari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perenaine Merja Magnus ütleb, et on lehmadega tegelnud kogu oma elu. Kuus aastat tagasi tõi ta Läänemaalt endale esimesed maatõugu veised ja on sellest ajast just nende kasvatamisele pidama jäänud. Nüüdseks on karjas siiski ka üks Holsteini tõugu mullikas.
«Tema tuli appi, et piimatootmise tagasilööke tasa teha,» muigab perenaine.
Nimelt annavad Holsteini lehmad märgatavalt rohkem piima kui maakarja omad, viimati nimetatute piim on aga rammusam.
«Kui piima on rohkem, teen ise kohupiima, võid ja jogurtit,» räägib Merja Magnus. Andressaarelt saavad piima teisedki külainimesed.
Talu karja parim maatõugu lehm Hillu andis lüpsiperioodi jooksul üle 8000 kilogrammi piima, samas kui keskmine toodang on 4500 kilogrammi.
Teiste Andressaare maatõugu lehmade nimed on Pipi, Loori, Lulla ja Lilit — lehmale pannakse nimi emanime algustähe järgi. Lulla pälvis tänavu Ülenurme põllumajandusnäitusel reservvissi tiitli, Loori aga tunnistati mullu kaunimaks maatõugu lehmaks.
«Maakarja veised on rahulikud ja nunnud, aga sellised on kõik loomad, kui nendega pidevalt tegelda,» lausub Merja Magnus.
Maatõugu lehmad on geneetiliselt nudi peaga ehk sarvedeta, nende värvus varieerub helebeežist punakani, neil on tugevad jalad ja nad saavutavad kaalu umbes 400—450 kilogrammi. Poegimine kulgeb neil kergelt ja nad elavad kaua: seni teadaolevalt vanim elas 23-aastaseks.
Muret teeb Merja Magnuse sõnul see, et maakarja populatsioon on väike: lehmade poegimise vahe on pikk ja tiinestumine ei käi sugugi kergelt.
«Oleme maakarja kasvatajate seltsile ka tõupulle kasvatanud,» nendib naine ning meenutab muigega, kuidas üks ligi 900 kilogrammi kaaluv pull talu maale sattunud seenelisi puu otsa peletas.
Praegu on Andressaare karjas üks pullvasikas.
Oma lehmadele teeb Andressaare rahvas heina ise, silotegemisel on abiks olnud kohalik põllumajandusühistu. Lisaks saavad loomad muljutud teravilja. Ilusate ilmadega käivad nad väljas jalutamas.
Pere lastelt, kuueseks saavalt Kevinilt ja kümneaastaselt Kaisalt saavad lehmad sageli leivatükke. «Meile meeldivad lehmad väga!» ütleb Kaisa.
Perenaine nendib, et maakarja kasvatamine on talle eluvorm. «See toob leiva lauale ja peremees tasandab väljaspool kodu teenituga ülejäänud kulud.»
Peale veiste peetakse Andressaarel veel küülikuid ja kõigi suur lemmik on viieaastane traavel Kitekat.
«See hobune oli välja praagitud loom ja hukule määratud. Ostsime ta endale ja andsime talle uue identiteedi. Nüüd teeb ta talus kergemaid vedusid,» kõneleb Merja Magnus. «Käin temaga lastel koolis ja lasteaias järel ning vahel teeme temaga niisama lõbusõitu või matku.»
Ühine huvi hobuste vastu seob Andressaare pererahvast naabritega: rootslasest peremehe ja eestlannast perenaise hobi on traavlite pidamine ja treenimine.
«Algul oli meie hobu küll veidi närviline, aga nüüdseks on ta olukorraga leppinud, nii et temaga saavad ka lapsed tegelda,» kõneleb Andressaare peremees Enno Lohu.
Ta on ehitanud kaariku, mille ette hobune rakendatakse sootuks euroopalikul kombel, nii et ei lähe tarvis looka ega range.
«Ei tea, kas meie lastest maainimesi saab, aga tahaksime, et neile jääks lapsepõlvest oskus kolme asja teha: leiba küpsetada, lehma lüpsta ja hobust ette rakendada,» ütleb Merja Magnus.