Škoda Yeti roolisistujat hätta ei jäta

Škoda Yetil, mis meenutab Muhvi autot, on välimus võimetega igati kooskõlas — sõitis ju Muhvgi igasugusel maastikul.

FOTO: Aivar Aotäht

Esimene kohtumine Škoda Yetiga on natuke ehmatav: millegipärast olin kujutlenud, et see on tükk maad väiksem, kui nüüd selgub.


«Auto nagu auto ikka: rool ja käigukang. Karta pole midagi,» naerab Linna Auto juhataja Rein Kullamaa.

Minu enesekriitilise sissejuhatuse peale kostab ta, et ongi hea, kui uut sõidukit proovib kõige tavalisem juht.

Vähemalt algul näib, et auto on minust tublisti üle, aga ei möödu kuigi palju aega, kui olen temast juba parajas vaimustuses. Siiski ei hakka ma teda oma igapäevase sõidukiga võrdlema, see oleks pisikese ja tragi Toyota Yarise solvamine.

Mõnus iste

Esimene asi, mis mulle selle auto puhul meeldib, on istme reguleerimise võimalus. Asendit saab muuta igapidi, kuni tundub, et iste on lausa istuja järgi valatud. Hiljem juhib üks tarkpea tähelepanu sellele, et tagaistmeidki saab reguleerida. Säärast võimalust ei ole just paljudel autodel.

Pargin kaheks päevaks oma käsutusse saadud linnamaasturi toimetuse juurde platsile.

«Muhvi auto!» nendib mõne aja pärast ülevalt aknast alla vaadates üks meeskolleeg.

Pole mõtet solvuda — eks ta selline vahva pisut retrovälimusega auto ole. Midagi muud muhvilikku sellest sõiduriistast küll ei leia. Roolis istudes on väga kindel tunne: neljarattaveoga auto püsib hästi teel ja ka võimsust jagub. Viljandi Liiva tänava läbimisest ei saaks parimagi tahtmise juures dramaatilist reportaaži kirjutada, sest Yeti vuhiseb sealt üles üleoleva kergusega.

Tagaiste kolmele kitsas

Oma tehnikateadmistes põhjendatult kaheldes kutsun lahkelt kaasa sõitma ka kolleege, et neilt mõnda tarkusetera kuulda. Nii lähemegi ühel päeval lausa viiekesi linnast välja Metsarõõmu einestama.

Pesu järele igatseva linaga kaetud laua taga istet võtnud seltskonnast jääb oma toiduga rahule vaid suppi tellinud mees. Suurema osa eelistus tervisekotletid tagasihoidlikult öeldes erilist maitseelamust ei paku. Aga lõppude lõpuks ei ole meie eesmärk mitte söögi-, vaid sõidurõõm.

Esiistmetel laiutajatele jätkub seda küllaga. Tagumine iste on kolmele ilmselgelt liiga kitsas, kuigi keskel istuv sale naine märkimisväärselt ruumi ei võta. Tema on aga kõige rohkem kokku pitsitatud, nii et peab autost väljudes veel tükk aega surema kippuvaid käsi sirutama.

Pildil kummaline, elus meeldib

Tagasiteel istub juhikohale toimetuse kõige enam täpsust hindav mees.

Temagi on «Sakala» autokatsetajate hulgas ja pärast kuulen väikese kõhedusega, kuidas ta oma proovisõiduki roolis olles iga 150 meetri tagant kinni pidas, et märkmeid teha. Mina olen sõitnud ühe vuhinaga ja lihtsalt mugavat kulgemist nautinud.

Terase kolleegi tähelepanekud kuluvad aga marjaks ära.
Ega tal peale kiidusõnade auto kohta suurt muud öelda ole. Ta nendib, et see on päris hea juhitavusega, ainult linnas tundus rool natuke kange.

Mõtlen omaette, kuidas küll mina mingit rooli kangust ei tajunud.
«See auto on tavalisest tibake kõrgem, mis võimaldab künklikul maastikul sõita. Kui esirattad hakkavad kraapima, lülituvad ka tagarattad sisse,» arutleb kolleeg edasi.

Eriti meeldib pikka kasvu arvustajale see, et ka salong on kõrge ja tema mahub sinna lahedalt istuma.

«Pildi peal tundus natuke kummaline, aga elus isegi meeldib,» kõlab tema lõpphinnang.

Kahetsen, et ei oska oma aega piisavalt leidlikult planeerida ja seda kipub auto katsetamiseks napiks jääma. Siiski teen ühe tiiru ka konarlikul metsateel. Probleeme ei ole.

Peeglite ja kojameeste reguleerimine, kütte sisselülitamine ja raadio mängimapanemine on juba selged ning saan vaid sõidust rõõmu tunda.

Minul ei jagu mõistust autole ühtegi etteheidet teha. Veidi harjumatu on ehk ainult salongi tahavaatepeegel. See näib väike, kuigi tegelikult annab edasi kogu vaate, mis tagaaknast paistab.

Säravad nupud ja parajalt võimsust

Järgmiseks sõidukaaslaseks kutsun naissoost kolleegi, kes liigub harilikult väikeautoga ega tea maasturitest ja kliirensitest suurt midagi. Väikese ebalusega rooli istunud naise silmad löövad varsti särama. Jutust võib aru saada, et talle meeldib lausa kõik säravatest nuppudest alates ja hobujõududega lõpetades.

«Täitsa hea kodune tunne oli, kuigi klaasipuhasti käib teistpidi. Võimsust on ja hästi püsib teel, aga suurushullustust ei tekita,» leiab ta.

Centrumi ees oodates märkan, kuidas mitu möödujat peatub ja autot uudistama jääb.

Viimase kaassõitjana teeb väikese tiiru kunstnikusilmaga kolleeg. Ka tema on mees ja teab autodest palju.

Ei oska paremat tahta

«Niisuguse tee peal on kõik hästi, aga halvema maastiku jaoks võib teljevahe liiga lühike olla, see paneb auto hüppama,» seletab ta mööda asfalti liikudes. Mina ei suuda meenutada, et ma metsa vahel sõites mingit hüppamiset oleksin tajunud.

Istet kiidab temagi. «See on väga hea, saab igapidi nihutada.»

Veel leiab ta, et naisel on pärast tugevat lumesadu, kui linnatänavad on alles koristamata, sellise autoga hea sõita: nelja rattaga veab ilusasti ristmiku peale ka.

«Disainitud on kihvtilt, mulle hästi meeldib,» kiidab mees uue Škoda salongi ja lisab, et kes ei ole parema autoga sõitnud, ei oska paremat tahtagi.

Hiljem saan proovida ühele töökaaslasele katsetamiseks antud autot, mis hinna ja suuruse järgi on Škoda Yetist klass kõrgemal. Millegipärast ei tunne ma ennast selle laia ja madala lamavoi roolis üldse mõnusalt.

Tagasi üles