Inimene püüab alati mõtestada oma elu ja olemist, leida oma kogemustele kinnitust.
Hasso Krulli poeesia pakub lugejale dialoogi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parimat võimalust selleks pakub ilukirjandus, kus peitub elu kontsentreeritud moel. Romaan või luulekogu viib vaimu eemale igapäevasekeldustest, loetud tekst annab asjadele teise mõõtme.
Mitte iga teos ei haara lugejat. Sealt peab midagi vastu helisema. See peab pakkuma samastumisvõimalust, tekitama dialoogi. Mina sain taas niisuguse kogemuse ühel sügisesel õhtupoolikul, kui lugesin joonelt läbi Hasso Krulli viimase luulekogu «Neli korda neli».
Hasso Krulli filosoofilisi mõttearendusi kandvad tekstid ei ole kunagi hõlpsalt mõistetavad olnud. Seekord oli teisiti. Autori luulekeel on muutunud lihtsamaks ja läbipaistvamaks, kujundisügavus on seekord tajutavam, selgem ja mõjuvam.
Krull ei vii lugejat valmistõdedeni, ta juhatab vaid usalduslikult nende piirile. Lugeja saab aru, et maailmas pole kaugeltki kõik lõpuni tajutav ja mõistetav. On õnn, kui jõuad maailmatarkuse piiri kompamiseni, enne kui mõttearendus umbe jookseb.
Tegemist on mõtteluulega, mille lugemiseks peab olema aega ja rahu.
Kogu läbiv teema on elu mõistatus, tabamatus ja ettearvamatus, juhuse arvutamine muutuvatel tingimustel.
Seda tajumust antakse edasi looduspiltide kaudu: need pilved valetavad, nagu jaksavad.
Jääb kumama ihalus tajuda täiuslikkust, kuid see on lootusetu. Just loodusmotiivid ja -detailid, hetked looduses kajastavad elu mõistatust tema harmoonilises kooskõlas kõige paremini.
Vihm nagu jumal. Kui palju ka poleks jumalaid,/ nad sajavad kõik nagu vihm, langevad alla/ maapinnale, ja keegi ei küsi, keegi ei tõesta.
Autori mõtte sügavus varjub vastuoludes, kontrastis. Kui vihm sajab veele, on vee sees augud./ Minu sõnades on augud.../ Olemine on augud. Sünd ja surm on augud.../ väljapääsud on augud.
Tõdemuste ja tundmuste võrdkujuna tulevad kasutusele mõisted «rahu alatoon», «rahu põhitoon», «rahu ülemtoon».
Missugused on need lahti sõlmimatud sõlmed, mis jäävad inimest igavesti saatma oma müstilisuse ja samas ahvatleva võluga? Kõigepealt vastandus «mees ja naine».
...inimene on valge/ otsekui lumi, siiski see pole puhtus/ valge pole puhtuse, vaid varjatuse värv —- Olev Subbi maalil on tema priske modell/ nii valevate, säravate, selgelt piiritletud niuetega,/ et tahaksin näha seda õlivärvituubi. Mis on/ värvi nimi? Igatahes mitte nurmikas ja kerahein...
Sellisel moel mõtet äralõikavana lõpeb enamik luuletusi. Saame vaid küsida, mitte vastata. Niisuguste umbejooksnud, kuid elulisele mõistatuslikkusele viitamistega Hasso Krulli luule haarabki.
Ometi jääb läbi luulekogu teiste luuletuste kõrval kõlama läheduse ja armastuse joobumus, kust ei puudu ka erootika.
Luulekogu võti on nimiluuletuses.
Kaheksakand on kaksteist/ väikest kolmnurka, kuus neljandat/ nurka, või siis neli liblikat,/ tiibades neli kolmnurka./ Neli korda neli. See on siis hoopis/ kaheksa? Topeltkaheksa? Isegi/ seda, mis on tõsi, saab tõestada,/ arvas Wilde. On see tõsi? Tõesta.
Krulli luule pole kunagi elurõõmus olnud, pigem raskemeelne ja sügav. Parim luuletus minu meelest oli «Uku Masingu nurgake».
Tuul tuli taldade alla. Kas tallata siis?/ Ei, ütleb tuul, ära talla mind täna,/ vaata, ma olen ju üleni õites. — Tõstan ometi talla — Tuul tõuseb. Tuul tõuseb taldadesse./ Palun anna raskust, maa. Ei, ütleb tema,/ sa ju tallasid mind täna./ Ja näe, nüüd olen üleni õites.
Hasso Krulli luuletuste võlu ongi selles mõtete lõpuni mõtlematuses, mis annab erisuguseid tõlgendusvõimalusi. Olemuslikud vastuolud on luuletuse lõimesse sisse kootud, tähelepanelikule lugejale leidmiseks.
Just seetõttu pakub «Neli korda neli» põnevaid ja meeliköitvaid lugemiselamusi.