Uus juht astub endise direktori jälgedes

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi uus direktor Monika Jõemaa ei karda võtta vastutust Kurgja edasise elu eest. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Alates 27. oktoobrist töötab Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi direktorina senine peavarahoidja Monika Jõemaa.

Monika Jõemaa, missuguste tunnetega selle ameti vastu võtsite?

Loomulikult on mul hea meel, et saan jätkata meie muuseumi eelmise direktori Heldur Hiisi tööd. Pean teda oma õpetajaks. Pealegi ütles ta mulle eelmisel sügisel, et näeb minus oma järglast. Tean väga hästi, et direktoriamet pole kerge — see nõuab suurt pühendumist. Samas on väga huvitav olla Eesti ainukese tegutseva taluga muuseumi juht.

Mulle on Kurgja eriline paik. Olen üles kasvanud ja õppinud Vändras ning seetõttu olen Kurgja elu näinud lapsepõlvest saadik. Kurgja on Eesti kultuuriloos tähtis: Carl Robert Jakobsoni kalm kujunes eestlaste palverändamise kohaks kohe pärast tema surma, aastal 1882.

Muuseum asutati 1948. aastal. Ajaloolane Ea Jansen on kirjutanud, et Kurgja oli nõukogude ajal eestluse kandja. On vastutusrikas töötada selliste traditsioonidega paigas ning tema aateid hoida ja edasi kanda.

Heldur Hiis oli tugev ja pühendunud peremees, kes suutis raskustest hoolimata Kurgjat hoida ja arendada. Kust võtate tahtmise ja jõu olla talle vääriline järglane?

Heldur Hiisi usk minu toimetulekusse annabki jõudu. Tema teadis ju kõige paremini, mida tähendab Kurgjat juhtida, ning olles poolteist aastat minu ülemus, jõudis ta mind tundma õppida.

Olen uurinud Carl Robert Jakobsoni abikaasa Julie ja nende tütarde elukäiku ning sel viisil elanud kaasa nende murele Kurgja pärast: selle säilitamine ning oma mehe ja isa mälestuse jäädvustamine raskuste kiuste oli nende missioon. Tahan anda oma panuse, et nende alustatu kestaks.

Mida peate tähtsamaks, kas Jakobsoni-aegse talu säilitamist või uuenduste sissetoomist?

Oluline on säilitada Jakobsoni-aegne talu. Kahjuks teeb raha omad korrektiivid. Meilgi on töid mehhaniseeritud, sest pole jõudu kõike käsitsi teha. Kuid kindlasti tahame organiseerida talgupäevi lisaks traditsioonilisele talupäevale, mil näidatakse vanu töid.

Millest alustate, et talu õigel rajal hoida ja ühtlasi pakkuda rahvale igal aastaajal midagi sellist, mis Kurgjale kutsub?

Arvan, et talu on õigel rajal, sest meil on ju inimesed, kes on Helduri juhtimise all töötanud ja teavad, mida talus tuleb teha. Jätkuvad igapäevane loomapidamine, heakorratööd ja külastajate teenindamine.

Mõtleme jõulukaunistustele, sest detsembris algab jõuluprogramm leivateo ja vanade jõulukommete näitamisega. Sisustamisel on õppe- ja käsitöömaja, mis peaks rahvast Kurgjale meelitama ka siis, kui loodus oma tujukamat poolt näitab.

Kui tähtsaks peate traditsioone, näiteks «Sakala» tee matka?

Pean oluliseks kõikide traditsioonide jätkumist. Juba praegu teame, et järgmine, 17. talupäev tuleb 28. augustil.

«Sakala» tee matku hakkas Viljandi matkaklubi korraldama 1961. aastal. Praeguseks on nende organiseerimise võtnud üle meie muuseum ja riigimetsa majandamise keskus. Meil on Sakala puhkeala juhataja Ly Laanemetsaga kujunenud väga hea koostöö. Ja et kevadel tunti matka vastu suurt huvi, otsustasime korraldada seda kaks korda aastas: 14. märtsil ja 31. juulil.

Traditsiooniline «Sakala» tee jooks on suvise matkaga ühel päeval ja see tuleb juba 32. korda.

Kindlasti jätkub Jakobsoni preemiate andmine Pärnumaa parimale põllumehele ja haridustegelasele. Seda on tehtud juba 21 korda. On väga vajalik tunnustada neid, kes teevad oma tööd südamega. Samuti jätkuvad traditsioonilised maarahva tähtpäevi tutvustavad õppeprogrammid mardi-, kadri- ja vastlapäeva ning jõulude puhul.

Heldur Hiis pani paljudele töödele käed külge: tõmbas katuselaaste ja süstis lambaid. Kas peate taluperemehe moodi talitamist õigeks?

Meie muuseumis on tublid töötajad, kes on Helduri käe all õppinud ja oskavad kõiki talutöid teha. Lähemal ajal on minul kui juhil palju tegemist muuseumi arendamisega: on vaja ellu kutsuda teadusnõukogu, koostada arengukava ja osaleda projektikonkurssidel. Vajaduse korral löön kindlasti kaasa kõikides talutöödes.

Mida õpetasid teile kaks aastat Kurgja peavarahoidja ametis?

Väga oluliseks pean aega, mil mul oli õnn töötada koos Helduriga — tema pühendumisest ja missioonitundest oli palju õppida. Ja muidugi õppisin tundma muuseumi, tema tugevusi, nõrkusi ja töötajaid.

Mida peate Kurgja kõige kallimaks varanduseks: kas Carl Robert Jakobsoni ideid, õpetusi ja mälestust või talu ennast kui Jakobsoni aja märki?

Mulle on mõlemad olulised. Mida rohkem olen Cart Robert Jakobsoni tegevust uurinud, seda enam veendun, kui tark, mitmekülgne ja ettenägelik ta oli. Arvan, et Jakobson on eestluse südametunnistus, miks muidu on ta pandud eestlaste suurimale rahatähele. Teised rahvad panevad sinna oma presidente.

Iga päevaga veendun üha enam, kui tähtis on meie talu. Paljud lapsed näevad taluloomi ainult meil ning saavad vaid siin lehmadele ja lammastele pai teha.

Mida ette võtate, et Jakobsoni saun ja veski säiliksid ning tee tema kalmule ei rohtuks?

Muuseum pole ainult veski, saun ja kalmistu, tähtis on kogu kompleks. Arvan, et kõik oluline on jäädvustatud. Seda näitab suur külastajate arv, näiteks eelmisel aastal oli see 27 000.

Kurgjale on aidanud kuulsust tuua ansambel Linnutaja ja teatripäevad. Ega Linnutaja hakka oma laule lõpetama?

Linnutaja on juba aastaid tegutsenud muuseumi abita, ta on nüüd mittetulundusühing. Vajaduse korral aitame. Praegu pole ansamblil kindlat juhendajat, kuid naised käivad koos. Suvel esinesid nad ka Viljandi folgil ja mitu korda Kurgjal.

Teatritega on kehvem lugu. Professionaalsed teatrid peavad teenima tulu, aga me ei saa neile esinemiste eest tasu pakkuda ning koostöö on soiku jäänud. Oleme pöördunud hobiteatrite poole. Möödunud suvel mängis meil Kaisma võsateater mitu korda Jüri Tuuliku «Pulmi Abruka moodi», mis tõi meile päris palju publikut.